Martin Helme: Eurovalimiste moonutatud nägu

Martin Helme.

FOTO: Marina Puškar.

Eesti valija tahet ligi kuu aja pärast toimuvatel valimistel tahetakse moonutada. Tahte moonutamine seisneb valimiskorras, mis töötleb inimeste valikut üsna äärmise piirini.


Valimised toimuvad suletud nimekirjadega ja see tähendab, et sisuliselt saab valida erakonda, mitte üht või teist kandidaati partei nimekirjas. Sisse pääseb nimekirja tipus olija, võib-olla ka number kaks, aga mitte keegi järgnejatest, olgu valijate armastus teiste kandidaatide vastu kui suur tahes.



Parteide juhtkonnad teavad justkui paremini, mida valija hää­lega pihta hakata ja kuidas se­da ümber jagada. Nii saab mu­retult nimekirja tippu panna ka need, kes ei tea suuremat Euroo­pa Liidust, ei valda seal kõneldavaid keeli ega suuda veenda valijat, ammugi siis teiste riikide saadikuid endaga sama meelt olema, küll aga on osavad erakondlikes tagatoamängudes.



Hääletus või valimine

Erakondlikkuse toonitamine Eesti sisepoliitikas oleks veel kuidagi mõistetav. Riigikogus hääletatakse ühtsete blokkidena ja üksiku šansid mõjule pääseda on seetõttu väiksemad. Aga Euroopa Parlamendi puhul, kuhu Ees­tist pääseb ainult kuus esindajat, on tähtis konkreetne isik oma oskustega, mitte partei.



Sealne saadik on Eesti poolelt vaadatuna üsna üksi ja peab üldjuhul tegutsema oma parema äranägemise järgi. Sealgi on fraktsioonid, kuid nende distsipliin ja maailmavaateline ühtsus on üsna kõikuvad.



Selline rahva tahte töötlemine annaks justkui mõista, et Eesti inimene pole küps ise otsustama, kes teda Brüsselis esindama peaks. Tal lastakse küll hääletada, aga kui vähegi võimalik, siis mitte tegelikult valida. Ja kui ta valibki, siis tuleb tema valikut töö­delda nii nagu vähegi võimalik.



Poliitikud ei viitsi isegi mitte varjata, et neile on rahvast va­ja ainult aeg-ajalt valimiste vormistamiseks ja võimul edasi istumiseks. Viis aastat tagasi eelmistel valimistel said inimesed valida europarlamendi saadikuid avatud nimekirjade järgi. Iga kandidaadi toetus oli mustvalgel kirjas. Süsteem oli märksa läbipaistvam praegusest, kus partei on juba ära otsustanud, kes nimekirjas väärib sissepääsu ja kes mitte.



Kui viie aasta eest sai parla­menti pääseda põhimõtteliselt ka 12. kohalt, siis nüüd seda või­malust pole. Prae­gune valimiskord on aga üks kindlamaid mooduseid valija niigi madala huvi vähendami­seks.



Monstrum või inimene

Üldsusel saab sellistele manipulatsioonidele olla kaks vastust. Kaugemas plaanis tuleb üldsusel hakata valitsuskoalitsiooni erakondi survestama valimiskorra muutmiseks selliseks, et valija tahet ei moonutataks. Tei­sisõnu - tuleks naasta avatud nimekirjade juurde.



See muudatus avaldaks mõju aga alles järgmistel valimistel. Lähiplaanis saab valija eelistada näota parteimonstrumile luust ja lihast inimesi.



Pole paremat umbusaldusavaldust katsetele moonutada rahva tahet, kui anda hääl üksikkandi­daadile. Sel juhul valija vähemasti saab selle, kelle poolt ta andis oma hääle. Manipulatsioonidel on ka omad pii­rid. Kõigil teistel valimistel va­lija hääl kõlbab, miks mitte nüüd?



Kes on vastutav selle eest, et valimistele minnakse vastu suletud ni­me­­kirjadega ja valija tahet püütakse tundmatuseni moonutada?



Erinevalt majanduskriisist, mida püütakse ajada muu maailma kaela, pole selles küsimuses Laaril, Padaril ja Ansipil vastutust kellegi kaela ajada. Nad on otsustanud valijale mõista anda, et nende valik pole küllalt hea.



Aga kelle raha eest on neil va­badus ja võimalus sellist suhtumist väljendada?


Tagasi üles