Kuuldes väljendit multikultuursus, satun kohe segadusse, isegi ahastusse, olles lõpetanud eestivene kirjaniku Andrei Ivanovi romaani “Hanumani teekond Lollandile”. Kas need, kes igatsevad võõrtööjõu järele, on selle teose ikka läbi lugenud, mis sellest, et osutan taas ilukirjandusele. Raamat räägib asüülitaotlejate ja illegaalide elust ja tegevusest Taanis, nende nõudmistest ja vägivallast, jõhkrusest ja hoolimatusest ning täiesti võõrast käitumiskultuurist. Autor on ise pikemalt Skandinaavias ringi ekselnud ja teab, millest kirjutab.
Tellijale
Raamidest välja!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Osutan “Hanumani teekonna ...” kaudu uuele võimalikule olukorrale, mis meid tabab ükskord paratamatult, aga mille edasilükkamist üritatakse viimasel ajal mitmel moel takistada. Ma saan aru, et me tibatillukesel maal tööinimesi ei jätku, aga olen ise Kopenhaagenis kogenud pelgust võõrapäraselt süngete pilkude ees. Seega ei suuda ma praegu majanduslik-kalgilt mõelda, vaid veeretan emotsionaalseid mõtteid. Pealegi, jätkem need mõned kümned võimalikud tippspetsialistid kõrvale, küsigem hoopis, kas haritud kõrgtasemega persoonid meile tulla tahavadki?