Kristiina Ojuland: Mingem valima! Aga milleks?

Kristiina Ojuland

FOTO: Raigo Pajula

Ei mina neid sinna Euroopa Parlamenti valima küll ei lähe! Mis mul sellest Euroopa Parlamendist? Mida need meie saadikud viimased viis aastat seal Brüsselis üldse teinud on? - selliseid mühatusi olen väga tihti kuulma pidanud.



Mühatajaga aga pikemasse vestlusse laskudes hakkab kooruma positiivsem hoiak.


Korras maanteed, puhas joogivesi ja odavamad kodulaenuintressid on kõik Euroopa Liidu poliitiliste otsuste tagajärg.

Rääkimata võimalusest vabalt liikuda üle kogu Euroopa, mida võtame kui enesestmõistetavat põhiõigust. Kui pisutki järele mõelda, ei ütle keegi, et tal on Euroopa Liidust ükskõik.

Vastupidi - see, milliseid otsuseid Euroopa Parlament (ja Eestist valitud saadikud nende hulgas) vastu võtab, mõjutab meie kõigi igapäevaelu.

Otsustage ise

Ma ei hakka siinkohal lugejatele valimispropagandat tegema, seda saavad inimesed nii või teisti iga päev meedia vahendusel kuulda ja näha.

Minu sõnum on see, et valige, keda tahes te õigeks peate, aga ma soovin, et inimesed kasutaksid võimalust olla ise otsustaja. Valimisest loobumine ei tähenda midagi muud, kui lastakse käest oma põhiseaduslik õigus otsustada, kes ja kuidas peaksid nende poolt antud mandaadiga otsuseid tegema.

On üsna loomulik, et inimene ei mõtle iga päev oma põhiseaduslike õiguste peale. Valimisõigus tundub paljudele tänases Eestis midagi iseenesestmõistetavat. Me oleme harjunud kiiresti demokraatliku ühiskonnaga, kus kodanike vaba valik on elu loomulik osa.

Aga kas me mõtleme vahel ka selle peale, kui suur osa maailma rahvastikust saab elada vabas ühiskonnas? Kui paljudes riikides toimuvad demokraatlikud valimised?

Me ei taju sageli seda, et Euroopa, ja Eesti sealhulgas, on üks väheseid paiku maamuna peal, kus kodanikud saavad ise otsustada, millist erakonda ja millist inimest nad tahavad ennast esindama, olgu selleks kohalik omavalitsus, riigikogu või Euroopa Parlament.

Miks siis ikkagi Eesti kodanikud suhtuvad pisut üleolevalt oma õigusesse?

1993. aastal ütles mulle üks Leedu diplomaat, et teie, eestlased, ei saa riigi juhtimisega hakkama, sest te ei oska oma riiki hinnata, kuna teil puudub omariikluse kogemus.

Võimalik, et tal oli õigus. Kuusteist aastat on möödas sellest ajast. Ja jääb mulje, et eestlastel on justkui tunne, et ah, mis nüüd mina - las keegi teine otsustab, las vastutab.

Minu arvates tuleb sellest üle saada. Ma ei mõista, miks peaks inimene loobuma oma valimisõigusest, kui muudest tavapärastest õigustest hoitakse kümne küünega kinni, olgu selleks õigus rääkida emakeelt või õigus valida elukohta üle Euroopa.


Võta saadikul nööbist
Teine moment igat sorti valimiste juures on vägagi praktilise iseloomuga. Nimelt, kui inimene valib oma esindaja kohalikul tasandil kas riigikogusse või Euroopa Parlamenti, siis on tal ka suurem moraalne õigus pöörduda enda valitud saadiku poole.

Olgu selleks siis näiteks kohalikul tasandil lasteaias lapsele koha saamine, riigikogu tasandil mingi seadusega seotud teema või Euroopa tasandil näiteks see, et Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitikat tehtaks Eesti huvisid silmas pidades.


Ehk teisisõnu, kui inimene hääletab eelseisvatel valimistel reformierakonna ja Kristiina Ojulandi poolt, siis on tal hea põhjus tulla järgneva viie aasta jooksul igal ajal ja küsida, mida sina, Ojuland, seal Euroopa Parlamendis ka teinud oled; või mida sina, Ojuland, saad teha minu jaoks olulise küsimuse lahendamiseks.

Arvan, et Euroopa Parlamendi saadiku töö ei erine oluliselt riigikogu liikme tööst. Esiteks, ühtviisi tuleb töötada seaduseelnõude kallal.

Needsamad direktiivid ja määrused, mis meie inimeste igapäevaelu Eestis mõjutavad, valmivad Euroopa Parlamendi kaasabil. Olen viimastest riigikogu valimistest saati hoidnud valijatega Lääne-Virumaal pidevalt kontakti ja ma ei kavatse viie aasta pärast pensionile minna.

Seetõttu tahan teha Euroopa Parlamendi liikmena seni tehtud tööd edasi nii Lääne-Virumaal kui ka üle Eestimaa.

Tagasi üles