Eestis on teravalt päevakorda tõusnud sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkus. Mitte et see ülearu helde oleks, aga nendegi madalate pensionide ja sotsiaaltoetuste saamisel on eelarvetasakaalu säilimine pikemas perspektiivis tugeva kahtluse all.
Andres Arrak: Ilma lasteta ei ole tulevikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samal ajal juhib Aivar Reinap 28. mai Postimehes õigustatult tähelepanu asjaolule, et ükski pensionäride huve kahjustav seaduseelnõu ei lähe läbi enam ühegi arenenud riigi parlamendis. Sel lihtsal põhjusel, et pensionärid kui valijad moodustavad kriitilise ja aktiivse massi.
Asi on üheselt selge - ilma lasteta ei ole tulevikku. Iga liik, mis ei paljune, on määratud hukule. See, et Aasias, Araabias ja Aafrikas kohati sünnitatakse ülearu palju, on omaette probleem - maakera rahvastik kasvab liiga kiiresti.
Ent vähe sünnitavad peaaegu kõik need, kes on kas juba liiga rikkad või siis on rikkaks saamisega väga kiire. Viimaste hulka kuulume meie.
Esimeste hulgas on Euroopas kaks erandit: Island ja Iirimaa. Sada kuuskümmend aastat tagasi oli Iirimaa elanikkond 6,8 miljonit, viiskümmend aasta tagasi 2,8 miljonit. See tähendab, et ligi sajandi jooksul olid Iirimaa põhiliseks eksportartikliks olnud iirlased.
Ent tähelepanuväärne on fakt, et sajandivahetusel ületas Iirimaa rahvastik nelja miljoni piiri. Tehke järele või makske kinni, võiks öelda.
Muutuvad jõujooned
Valdav enamik Euroopa rikkaid ja rikkaks püüdlevaid riike on aga otsustanud lapsed tarbimise vastu vahetada. Kuid probleem on selles, et sotsiaalsed heaolusüsteemid ehitati Euroopas üles perioodil, mil lapsi veel tehti.
Töötegijate ja ülalpeetavate (sealhulgas pensionärid) suhe on aga katastroofiline või selleks muutumas enamikus riikides.
Väga väheste eranditega kahaneb ja vananeb arenenud riikide elanikkond. Kahaneb esialgu suhteliselt - võrreldes arengumaadega. Aga üha kiirenevas tempos ka absoluutselt.
20 aastaga on Ungari juba kaotanud 4,5% ja Tšehhi 1,5% oma elanikkonnast. Itaalias elab 50 a pärast 22% vähem inimesi, Jaapanis 14% vähem. Rahvas vananeb sel põhjusel, et kahanenud on sündimus ja tõusnud keskmine eluiga.
Prognoosid aastani 2050 on praeguste rikaste riikide jaoks masendavad. Demograafilised tendentsid on hullemad kui aids ja tuumasõda kokku. Selle vastu ei aita ei kondoom ega pommivarjend. Muutuvad jõujooned maailma majanduses ja geopoliitikas.
Heaoluühiskonnad, mis on iseend saanud nautida vaevalt pool sajandit, söövad end fataalse paratamatusega.
Probleemiks ei ole, kas Eestis elab 50 a pärast 700 000 või 800 000 inimest. Islandil - maailmas jõukuselt 7. riigis elab veidi vähem kui 300 000 ja asustustihedus on veelgi väiksem.
Probleemiks on elanikkonna vananemine ning töötajate-ülalpeetavate vahekorra halvenemine. Põhjuseks, nagu öeldud - madal sündimus ja kasvav keskmine eluiga.
IMFi 2004. a septembris avaldatud ülevaate järgi on tagajärjeks heaoluriikide avalike pensionisüsteemide kokkukukkumine, majanduskasvu pidurdumine, finantsturgude ebastabiilsus ning täiendavad riskid majanduses.
Väljapääsuteed
Milline oleks väljapääs. Euroopa Reformide Keskuse avaldatud raporti kohaselt tuleks teha kolme asja.
1. Panna rohkem inimesi rohkem tööd tegema.
Kui nn tööjõus osalemise määr ei muutu, siis kahaneb töö pakkumine 50 aastaga enamikus arenenud riikides: Jaapanis 35%, Itaalias 30%, Saksamaal 17%.
Lahendus on rohkemate inimeste kaasamine tööjõu hulka, tööaja pikendamine, puhkuste lühendamine ja pensioniea tõstmine. Jaapanis peaks pensioniiga tõusma 50 aastaga 12 a, Koreas 11 a ja arenenud riikides keskmiselt 7 a, et säilitada tööjõu-elanikkonna suhe.
Agne Narusk on küll leidnud Eestist ("prügikastist") 18 000 heitunut ja 66 000 töötut, aga väga kahtlane on, kas nad sobituvad Tallinnas olevatele vabadele töökohtadele.
2. Lubada suuremat immigratsiooni.
IMFi arvestuste kohaselt vajaksid arenenud riigid aastani 2050 kumulatiivset migratsiooni 30% elanikkonnast. Kui Saksamaa tahab poole sajandi pärast säilitada praegust pensionäride ja töötajate suhet, siis peavad 80% tema tööjõust ja 36% elanikkonnast olema immigrandid.
Hispaania elanikkonnast peaksid viimased selleks ajaks moodustama 40%. Immigratsiooniga kaasnev sotsiaalne kulu pole siiani üles kaalunud saadud majanduslikku tulu.
3. Teha rohkem lapsi.
Et taastoota elanikkonda, peab sündimuse määr olema 2,1. Praegu on see arenenud maades 1,6; Saksamaal 1,3; Itaalias 1,2; Põhja-Itaalias 1. Samal ajal on Itaalias hõivatud naiste osakaal tööjõus üks arenenud riikide madalamaid - 55% (Taanis näiteks 87%).
Agne Narusk lubab küll kohe rohkem sünnitama hakata, kui tal rohkem vaba aega jääb. Aga ta võiks küsida itaalia naiste käest, millega nad oma rohket vaba aega sisustavad.
Ma kardan, et mitte tööjõu taastootmisega.
Selge on see, et iga sündimata laps on perekonna tasandil suur majanduslik kokkuhoid, mis võimaldab ette võtta järjekordse ümbermaailmareisi ja sõita uhkema autoga.
Nüüdisaja arenenud ja rikka ühiskonna ratsionaalselt mõtlev inimene valib tarbimise. Ratsionaalsus on küll väga individuaalne, kahjuks aga mitte kollektiivse käitumise kategooria.