Jaanipäevaks kõrgeks kasvanud rohi on lõkkeplatside ümber maha tallatud, suvi murduks otsekui teise poolde, ning elu, nagu ikka pärast pidusid ja unustust, riivab valusa alltekstiga.
Jaanijärgselt Jaanidest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta valgeimal ajal on alati sosistatud sõnajalaõiest, mille olemasolusse uskumine saab osakeseks jaaniöörituaalist ja mis tavaliselt ka leitakse, sõltuvalt sellest, missuguse väärtuse keegi enese jaoks sõnajalaõieks arvab.
Aristoteles ütles, et kes oskab, see teeb, kes ei oska, see õpetab. Nii me vaatamegi elule kui igavesele õpetajale, ent inimesed, kellelt tudeerida eluga ladusat toimetulemist, peame südamega ära tundma.
Need, kes suudavad meile õpetada andmise-võtmise tasakaalustamise, headuse, mõistmise, armastuse ja andestamise kunsti, samuti võimet kaitsta ennast teinekord iseenda eest, jäävad eredaimateks sõnajalaõiteks ka siis, kui nad juba all sõnajalgade puhkavad.
Pikk-Jaan
Ei usu, et kõik Jaanid on jaanipäeval või vähemasti jaanikuul ilmale tulnud. Need kolm aga, kes igavesti mu mällu ja südamesse takerdunud, olid pesuehtsad Koidu ja Hämariku kohtumisöö poisid.
Pikk-Jaan ajas kõiges silmailu taga. Lastekodus kasvanud, hoopiski mitte saatuse hellik, mässas ta pärast tööd hilisõhtuni roosidega - pritsis, väetas, pookis ja kastis. Naisterahva kaunilt vetruv puusakaar oli paik, mille imetlemine ei sünnitanud Pikk-Jaani sõnutsi mitte ainult värinaid põlvedes, vaid ka põlvedest kõrgemal.
Kui mees põldu kündis, tegi ta traktor kummalisi haake ja auringe ning pärast maakamara ümberpööramist võis näha adrast puutumata jäänud saarekesi, mille kohal kaikus kiivitajate tänusõnum pesapäästjale.
Oma naist hoidis ta nagu silmatera ja tütrekest jätkus kõikjale - isa kõrvale raudruuna kabiini, ta jalgratta pakiraamile, sülle, kaenlasse, kukile, ette astutud jälgedesse. Et armastust ikka veel üle jäi, lapsendas
Pikk-Jaan kaks varjupaigapoissi ja kasvatas nad headeks inimesteks. Ta tütrest sirgus aednik Mats Traadi ristilapse Jaan Pommeri stiilis - poja ja kolme tütre ema, kauni iluaia perenaine ja hell maakooliõpetaja.
Laulu-Jaan
Laulu-Jaanile meeldis lõõtsa tõmmata ning selle kõrvale valleraa-juhhei!, hoi-ras-saa! ja vade-ridi-rall! hõigata. Ta tavatses Tammsaare kombel tähendada, et kogu kultuurivärk on võitlus matsi ja vurle vahel. Ennast pidas ta matsiks, ehkki ei rääkinud kaugeltki kõigest, mis suhu mahtus, vaid heaks inimeseks olemise rõõmust ennekõike.
Sõnni moel üksteist põrnitsevad ja rusikaid rulli ajavad mehed mõistis ta paari vaikselt lausutud sõna abil naeratama taltsutada, purelevad koerad lahutas kaikata ning piisas tal vaid koplimulgule läheneda, kui nii võigud, raudjad kui ka kimlid kappasid lakkade lehvides suhkrutükki noolima.
Ehkki Laulu-Jaan oma logiseva mopeediga esimest sadat ei sõitnud, oskas ta ühel kenal suveõhtul nii endal kui võrril otse äärelinna kaupluse ees külje maha panna ja mahlakalt vandumata jätta. Ütles hoopis armsasti "Tere õhtust!" ja palus vabandust, et ei saanud mütsi kergitada - ta päevinäinud soni oli hädamaandumise käigus peanupu otsast irdunud.
Laulu-Jaanil ei saanud viisid ega rahulikud sõnad otsa ka siis, kui ta poeg toodi Vene kroonust tagasi tinakirstus ja ta ise kaotas kurja gangreeni tagajärjel labajala koos jupikese säärega. Laulud muutusid küll nukramaks, kõlasid takti löömata ja uljaste hõigeteta, kuid armastus elu, inimeste ja looduse vastu püsis neis iga erguga hoomatav.
Kiilaspea-Jaan
Kiilaspea-Jaan mõjus nagu kindel tõestus selle kohta, et mehe ilu on muud tõugu kui naisinimese oma. Ta oli üksik ja perekonnata, kidur, vesiste silmade ja kookus keskpaigaga, ning teadjad keeled kippusid kõnelema, et peanahk polnud ainus pind, kus mehel karvakasv puudus. Millest tal aga kohe kindlasti vajaka ei jäänud, oli avar süda ja võõraid hädasid hämmastaval hulgal mahutav hing.
Kirjanik Vaike Ranneti välimääraja järgi olnuks Kiilaspea-Jaan õige liigitada uksepiida fraktsiooni. Need on mehed, kes seisavad peosaalide ustel ja vaatavad pealt, kuidas tema sookaaslased oma daamidega tantsivad. Kui aga kusagil vajati abistavat kätt või lohutavat sõna, ei jõudnud keegi Kiilaspea-Jaanist ette.
Tema viimane heategu, kingitus kõige nõrgemale tuli mulla alt. Testamendi avamisel sai ilmsiks, et mees oli oma säästud ja vara jätnud kauge sugulase pojale, tserebraalparalüüsiga sündinud lapsinvaliidile.
Elu on lill ja nii mõnigi inimene sõnajalaõis. Nad on sageli meie märkamatuses ja enesekesksuses peidus, ent ometi nähtaval, nagu nende eeskuju abil edasi antav õpetuski.