Juhtkiri: Kuhu laulud lähevad?

Laulupidu. Pilt on illustratiivne. Foto: Toomas Huik

Laulud nüüd lähevad ... lausub laulupidude alguslaul, tuldsüütav Mihkel Lüdigi "Koit" Friedrich Kuhlbarsi sõnadele. Kuhu laulud mujale ikka lähevad kui hinge.

Inimese ja rahva hinge. Eriti laulupeol, eestluse identiteedi kandjal ja hoidjal läbi igasuguste aegade. Nagu ka tuhandete tantsijate tööst ja rõõmust sündivad mustrid staadionimurul.

Tänavuse peo pealkiri "ÜhesHingamine" avab laulupidude olemuse, sõnastab sünergia, mis võimsalt lehvib laulukaare all ja lauluväljaku kohal.

See on üks väheseid paiku, kus isekavõitu eestlane tunneb kõikevõitvat harrast ja pühalikku meie-tunnet ega häbene pisarat silmanurgas.

Tantsupeo mereteemas tantsitakse kujunditesse Eesti kui mereriik, kus meri on andnud ja võtnud, oma hingamisega meid kujundanud.

Meenutagem algava peo laineharjal, et selle suure üheshingamise juured on tegelikult peidus rahvamajades ja klassiruumides, kus tantsu- ja lauluõpetajad aastaid südamega tööd teevad ega lase unustada, kui oluline on tänapäeva maailmas, kus mina on tähtsam kui meie, ühes taktis laulda või sõbralikult koos tantsida.

Rahvuse suurpidu puudutab meid kõiki. Kes saadavad pereema tantsima, kel lähevad lapsed suurele tantsumurule, kes võtab laulupeoliste pisipere oma hoolde.

Kes peole ei jõua, saab üheshingami­sest osa telepildi vahendusel. "Tule tulemine" on juba pakkunud peomaitset neile, kes Tallinnasse ei pääse. Kuid miks paneb see aastaid peol käinud memme ohkama, milleks selline rahakulutamine, ja küsima, kas see ühine hingamine on olemas ka väljaspool laulu- ja tantsupeoaastat ja püsiks ka siis, kui ettevõtmise üleskiitmisele ei kulutataks suuri summasid, kui poleks rahvusmustrites tenniseid või rüperaale?

Et tugev laulu- ja tantsukultuur jätkuks, võiks suurpeole minna kogu perega, et lapsed saaksid maast madalast kogeda seda oma-rahva-tunnet, mida pole võimalik tunda üheski teises paigas kogu maakeral.