Koerad õppisid Karepa rannas inimesi päästma

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vetelpäästekoerte õppus Karepal.
Vetelpäästekoerte õppus Karepal. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Ligikaudu kolmkümmend hiiglasemõõtu koera on kogunenud kuueks päevaks Karepale, et koos omanike ja välismaiste treeneritega arendada vetelpäästjaoskusi.


Sel nädalal toimub Karepal viies vetelpäästelaager. Koeri koolitavad treenerid Poolast ja Saksamaalt. Osalejaid on eri tõugudest ja rahvustest.


Ka kogemused on erinevad: mõni koer on laagris viiendat korda, teine alles kolmandat päeva.

"Väga paljud käivad koertega ainult näitustel ja veepool jääb kõrvale," sõnas Valvi Väli Ida-Eesti
päästekeskusest. "Aga kui koerale on instinkt antud, võiks veetööga tegeleda," lisas ta.

Laagri käigus on tehtud koostööd Ida-Eesti päästekeskusega. Koos Rakvere ja Kunda komandoga prooviti läbi situatsioone, kus kalüpsodesse riietatud uppujaid tõid veest välja kas päästetöötajad üksi, koos koeraga või ujus koer käskluse peale ise hättasattunule järele.

Kõik laagris esindatud tõud - newfoundlandi koerad, landseerid ja leonbergerid - on võimelised treeningu järel veest esemeid ning ka inimesi välja tooma. Treenerid rõhutavad, et koer on siiski vaid inimpäästja abivahend - vastutab ikkagi inimene.

Treeningutel õpetatakse looma omanikule kuuletuma. Kui koerad näevad vees uppunut, siis nad tihti reageerivad sellele, kas siis häälitsustega või muutes kehahoiakut. Kuid käskluse vette minna peab andma omanik.

Valvi Väli sõnul pärast õnnestunud päästetööd koeraga mingit muutust ei toimu.

"Temal on hea meel, kui ta saab veest midagi välja tuua, kas või mõne asja. Tal on hea meel selle üle, et ta saab peremehele head meelt teha."

Kuigi koertest võiks ka reaal­sete õnnetusjuhtumite korral abi olla ja paljud omanikud ning treenerid on oma loomade kaasamisest huvitatud, ei luba seadus koeri vetelpäästes kasutada.

"Eesti seadus ei näe ette sellist asja, et koer võiks päästa. Koer ei tohi rannaski olla," selgitas Eesti Newfoundlandi Koerte Klubi juhatuse esimees Katre Vimm.

"Ma arvan, et see on väga kauge tulevik. See peab kõrgemalt pihta hakkama. Me võime siin ettevalmistusi teha ja igasuguseid asju ette kujutada, aga meie seadused ei näe sellist asja ette."

Igale koerale tuleb läheneda individuaalselt. Et vee äärde harjutama jõuda, peab loom olema elementaarselt kuulekas. Kuuletumise õpinguteks kulub keskmiselt pool aastat. Nii Põhja- kui Lõuna-Eestis toimuvad vetelpäästekoertele regulaarsed treeningud.


Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles