Norrasse võib sattuda ka Eestimaa pinnal

Eva Klaas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Norra allikad väärivad uudistamist.
Norra allikad väärivad uudistamist. Foto: Eva Klaas

Norrasse minekuks ei pea tingimata planeerima mitut päeva, vaid käidud saab ka päevaga. Mitte küll Põhjalas, vaid siinsamas Eestis, Endla looduskaitsealal, kus paiknevad Norra allikad.


Norra mõis asub kümmekond kilomeetrit Koerust, Pandivere kõrgustiku veerel. Mõisahoonel pole ei uksi ega aknaid ning see mõjub väga mahajäetult ja kurvalt. Ajalugu on Norra mõisal aga märkimisväärne, praegusel asukohal on mõis asunud juba Liivi sõja päevil.

Mõisahoonet võib pidada prantsuse klassitsistliku barokkstiili näiteks. Härrastemaja on ehitanud 1792. aastal Tartu ehitusmeister, Tartu ülikooli hoonete hilisem ehitusjuht J. A. Kranhals.

Nime sai mõis omanike Knorringite järgi. Peahoone koos kauni allikajärve ning ulatusliku kanalite ja lüüside süsteemiga oli tollal üks esinduslikumaid Baltikumis.
Mõisahoone ehitusega on seotud pärimusi ja legende.

Kindralleitnant Nikolai von Knorring kui Poola vallutaja sai Poolast maad ühes sõjavangidega. Norrasse tõi ta umbes 3000 vangi, kes põletasid telliseid, murdsid paasi ja ehitasid mõisahoonet. Kõik allikad kaevati tiikideks ja muld kärutati ära. Et vangide elu oli raske ja suremus suur, ehitus venis.

Vangidel tulnud kõik kivid seljas kanda. Väsinud töölisi, kes enam ei jõudnud, piinatud veel pealegi. Neil tõmmatud nahk üle selja, põletatud küüsi, lõigatud sääremarju. Kui inimene piinamise järel ei surnud, pidanud ta nälga surema.
Koeru valla kodulehel avaldatud pärimus räägib, et ühel õhtul, kui kõik olid magama heitnud, ainult perenaine olnud üleval, läinud kõik Norra mõisa uksed lahti. "Seal toas, kus olnud inimene veel üleval, olla tulnud üks inimene tuppa, vaadanud ringi ja läinud tagasi.

Hommikul mindud vett tooma allikalt, siis nähtud, et sääl on suur heinakuhi. Mindud vaatama, siis aga käinud suur sulpsatus ja kõik olla kadunud. Pääle seda nähtust oli surnud sääl inimene ära. Norra mõisas kuuldakse veel praegu hüüdeid ja koera haukumist."

Norra mõisa viimane omanik oli 1917. aastast Bernhard Maydell, kes elas 1922. aastani seal, hiljem Udeval. Kuni 1939. aasta väljarändamiseni oli maa tema pärijate käes rendil.

Mõisamaja juurde kuulus ka esinduslik, praegu varemetes, kaaristuga tall-tõllakuur.

Peamine vaatamisväärsus - allikad
Norra mõisa pargis asub Norra allikajärv, 1930ndatel näitasid mõõtmised, et sealt voolab 360 liitrit ehk 36 ämbrit vett sekundis ning allikas kuulutati Eesti veerohkeimaks.

Möödunud sajandi 1970ndatel aastatel tehti aga allikast põhja pool Pandivere kõrgustikul kaevamistöid ja lõigati läbi veesooned, mistõttu allikad jäid väga veevaeseiks.
1999. aastal puhastati 0,6 hektari suuruse allikajärve põhi setetest ja kindlustati kaldad. Kui palju Norra allikast tänapäeval vett tuleb, ei osatagi täpselt öelda, sest see on väga ebastabiilne.

Norra mõisa ümbruses võib aga igal sammul näha kristallpuhtaid veesilmi, mis matkalist võluvad. Seda piirkonda, kuhu on kokku juhtunud eriliselt palju suuri puhtaveelisi allikaid, nimetatakse Norra-Oostriku allikatealaks. Praegu on allikad üsna veerohked.

Matkaselli juhatavad huvitavamate allikate juurde viidad ja teabetahvlid, nii leiab veelätted üles ka esimest korda Norrasse sattunu.

Kokku on Endla looduskaitseala lääneosas 11 allikate rühma ligi 40 allikaga, nende hulgas Eesti sügavaim, 4,8meetrine Sopa allikas, ja Eesti ühed veerikkaimad Oostriku allikad. Oostriku allikad avanevad kolme lehterja tõusuallikana, mille sügavus ulatub kahe meetrini. Oostriku Suurallika vooluhulk ulatub suvelgi üle 130 liitri sekundis.

Oostriku allikatest üle tee asub Valtri kaev. Legend räägib, et saarlane Valter sattunud Jõeküla tee ääres kraavi kaevates veesoonele. Tugev veejuga pursanud puulatvade kõrguseni, ujutanud üle ümberkaudsed heinamaad ja uputanud kraavihalli. Kohin kostnud Norra mõisani, kust käsutatud teomehed kaheteistkümne paari härgadega veevoolu pidurdamiseks kive vedama.

Loodusteadlaste hinnangul võib rahvajutul tõepõhi all olla, sest kui satuti veesoonele, siis võis surve all vesi üsna kõrgele pursata. Praegu on aga Valtri kaev üsna pisikeseks kuivanud.

Sopa allika juurde viib sopane tee
Pühapäeval matkates tekkis kahtlus, kas Eesti sügavaima allika juurde üldse minna, sest raja pind, mis selleni viib, on üsna pehme. Allika juurde on aga ehitatud vaateplatvorm, nagu ka Oostriku allika ja mõne teise populaarsema veesilma servale. Platvormilt avaneb allikale hea vaade.

Sopa allikas on tüüpiline tõusuallikas. Ümera kuuemeetrise läbimõõduga allikalehtri sügavuseks on teenekas allikauurija Ülo Heinsalu (1928-1994) mõõtnud 4,8 meetrit.
Võimas veetõus karstilahest paneb veepinna kummuma. Väidetavalt on puhtaveeline allikas nime saanud kunagise Sopa talu järgi.

Mõnest allkast sai matka jooksul topsiga vettki võetud. See maitses hästi, palju paremini kui kraanivesi.
Norras tasub igal juhul ära käia. Ja mis allikate uudistamise juures eriti hea - need ei külmu kunagi kinni, olenevalt aastaajast on seal temperatuur 2-8 plusskraadi. Nii pakuvad need ilusat vaadepilti mitte ainult suvel, vaid ka talvel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles