Arvo Antropov: Kas sekkumine oleks aidanud?

Arvo Antropov. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Ajal, mil Eesti ainsad piiritustehased Rakveres ja Moel on kinni pandud, tasub meenutada, et Moe piiritustehas oli kunagi üks edukamaid ettevõtteid Eestis. Suuresti tänu sellele õitsesid ka maakonna vallad ja linnad.

Rakvere on soliidne linn tuntud juhtide ja poliitikutega. Minu arvates oleks nende õigeaegne sekkumine Toompeal võinud tuua murrangu riigi alkoholipoliitikasse ja säilitanud ka Rakvere piiritustehase.

Nüüd ei ole 500aastase ajalooga piiritustööstust Eestis enam olemas ja tarbija on sunnitud tarvitama välismaisest piiritusest tehtud jooki, mida millegipärast nimetatakse Eesti viinaks.

Kuid veelgi olulisem - riik on kodumaise piiritustööstuse väljasure(ta)mise tõttu jäänud ilma 10-15 miljardist kroonist aastas.

Aga oleks olnud vaja toimida vaid nii nagu Skandinaavia maades, Saksamaal ja Prantsusmaal ning teisteski tsiviliseeritud riikides, et see kõik säilitada.

Kas pika ajalooga piiritustööstus saab veel hinge sisse, seda on praegu raske öelda. Selge on aga, et kui Eesti riigi juhid ei muuda oma suhtumist, on see tööstusharu igaveseks kadunud.

Riik ei saa olla edukas, kui meie juhte huvitavad majanduses ainult maksud ja enda hüvitised.

Koolid, postiasutused, kauplused, haiglad pannakse kinni, rongi- ja bussiliiklus ei toimi normaalselt, aga kui suure rõõmuga mustatakse alusetult tuntud majandusjuhte, selle asemel et neid hoida ja abistada. Pealegi annab see võimaluse omal moel juhtida tähelepanu mööda eksimustest. Samasugust võtet kasutasid riigi krahhi eel palju ka Nõukogude Liidu juhid.

USA president Carter on öelnud, et tugev ei ole see riik, kel on suurem sõjavägi, vaid see, kelle rahva moraali ja väärikust hinnatakse kõrgemalt.
Neid demokraatia ja vabaduse põhitalasid on Eestis absoluutselt ignoreeritud, rahvast ja võimu eraldab müür.

Ühel pool müüri võetakse kooliõpilastelt ära toit, jäetakse inimesed elementaarse arstiabita, ähvardatakse vähendada pensione, mis on niigi naeruväärsed ... Teisel pool jagatakse omavahel rahva raha, kusjuures miljonilisi palku ja kompensatsioone võetakse loomulike ja iseenesestmõistetavatena.

Kuidas aru saada kolme presidendi, 350 töötaja ja miljardilise eelarvega Eesti Panga tegevusest? Selle ülesanne on üsna hägune, kusjuures Eestil endal ju pangad peaaegu puuduvad.

Kuidas mõista seda, et Eestis on 250 omavalitsust koos tohutu personaliga? Tegelikult on poliitikud need rahva rahaga kõrgelt tasustatavad ametnikud oma mõjusfääri võtnud, kusjuures mõned neist on suutnud olla tüüri juures juba ligi paarkümmend aastat.

Meie majanduslik olukord on kehv, aga see ei saagi parem olla, sest riigi välis- ja sisepoliitikal pole sageli ühist rahva ja riigi huvide kaitsmisega.