Millegipärast peame suurt pidu aastavahetusel, justkui algaks 1. jaanuarist täiesti teine elu. Mõnel üksikul ehk algabki.
Tarmo Mikkal: Ilusat kooliaastat!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult algab väga paljudele meist uus, senisest teistmoodi elukorraldus hoopis 1. septembril, kui algab kool. Kuni järgmise suveni hakkab elu nüüd keerlema kõik ümber kooli: hommikune minek, koolitunnid, huviringid ja kodused õppetükid.
Meie vanemate ja vanavanemate elulugusid lugedes kordub seal ikka ja jälle mõte, et ükskõik kui raske ka ei ole, aga lapsed peavad hariduse saama. Ja läbi raskuste on meie vanemad hariduse poole pürginud, haridust väärtustanud.
Üle pika aja on taas tähtsustunud õppimise ja kooli roll. Õpihuvi kasvust annavad tunnistust järjekorrad kursustele, koolitustele ja koolide uste taga.
Tee kooli tagasi on hakanud leidma nii need, kel see massilise tööjõupuuduse ajal pooleli jäi, kui need, kes piirdusid ilma kutseta üldise haridusega. Nii võib majanduslanguses olla ka midagi positiivset. Eestis oligi juba liiga suur hulk neid noori, kes jäid rahule üksnes põhi- või üldkeskharidusega, kuna mingi tööots ikka kätte juhtus.
Üha enam räägitakse uuest majandusest. Milline see on, millal kohale jõuab ja millist haridust uus majandus ootab?
Ühest vastust pole. Ükskõik, missugune see ka poleks, on igal ajal ja igas vanuses inimese jaoks olnud õppimise sisuks enese igapäevane kokkuvõtmine, et kodune töö ära teha.
Eks ole ju töögi üks igapäevane tegemist vajav rutiinide hulk - lõputu järjepidevus, otsast algamine, sekka uudseid mõtteid ja loomingulisust.
Täna on meie kõigi ees suur väljakutse, kuidas Eestis teadust, haridust ja tehnoloogiat arendada. On see ju võti kriisist väljatulekuks ja sellega toimetulekuks, ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks.
Usun, et lahendusvõimalusi selleks leidub igas koolis, kui võtta eesmärgiks äratada ja säilitada õpilastes huvi, eriti omaloomingu, uurimise, uute asjade ja nähtuste tundmaõppimise vastu.
Mis annab kindlustunnet homse suhtes? Eks ikka haridus, meie haritud lapsed - omandatud teadmised ja oskused.
Nii polegi oluline, kas tunnid olid juba alanud või mitte, kui Arno isaga koolimajja jõudis. Peaasi et koolitee ette võeti. Mis edasi sai, sedagi teame kõik.
Ma soovin kõigile, suurtele ja väikestele, suurt õpihimu ja kannalikku meelt.
Soovin kõigile õppijaile toetajaid koju ja kooli. Eelkõige aga seda, et õppimise kõige suuremad väärtustajad ja toetajad oleksid õppijad ise.
Ilusat kooliaastat kõigile!