Mitmekülgse spordimehena tuntud Ida regionaalse maanteeameti direktor Eugen Õis tegi harrastussportlasena M50 klassis läbi täispika raudmehe triatloni distantsi, selleks kulus tal 12 tundi 43 minutit ja 20 sekundit.
Raudmehe triatlonil võidab igaüks iseennast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keilas augusti lõpus peetud jõuproovil asus rakverlane Eugen Õis 24 osaleja hulgas hommikul kell kaheksa triatlonivõistluse "Eesti raudmees 2009" teekonnale (3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu, 42,195 km jooksu).
Finišisse jõudis ta õhtupimeduse hakul 17ndana, saavutades M50 vanuseklassis parima Eesti mehena teise koha. Pisut rohkem kui tunniga edestas teda kogenud soomlasest triatleet Matti Mäkinen.
"Järgmisel aastal üritan asja 12 tunniga ära teha," lubas kohe sealsamas finišis Eugen Õis, kellele täispika triatloni läbimine oli esmakordne ettevõtmine. Sedavõrd hea enesetunne oli mehel pärast pikka pingutust.
Ujumisprillid lasid vett läbi
"Tunne oli võimas, emotsioonid laes, neid on raske väljendada sõnades, seda peab ise tundma," püüdis oma vanuseklassis esimese läänevirulasena selle vägitükiga hakkama saanud mees oma muljeid kuidagi edasi anda.
"See on tõeline kaif, tunned, et oled midagi suurt ära teinud, korda saatnud enese jaoks. Oled endaga rahul, et oled iseennast võitnud, jälle üks eesmärk on elus täidetud. See annab uut jõudu ja positiivsust argielu toimetusteks. Võrratu kogemus, mida tasub läbi teha," jätkas Õis.
Mida raske tunda, sellest pärast mõnus vesta, ja nii oli Eugenilgi oma "elu võistlusest" rääkida mõneti kibe-naljakaid seiku, sest mitte kõik ei läinud pikal teel libedalt.
Juba esimesel alal ujumises Männiku karjääris selgus mõnekümne meetri järel, et ujumisprillid on pahasti ees: vesi tungib sisse.
"Ehmatus oli suur, sest vesi oli sügav, jalad põhja ei ulatunud, pidin prillirihmu parajaks kohendama ujumist katkestamata. Siplesin seal jupp aega. Teistest jäin küll pikalt maha, aga pärast leidsin oma rütmi ning veest päris viimasena välja ei tulnud," pajatas Eugen esimesest vahejuhtumist, mis teda tol hetkel lausa paanikasse ajas.
Pidur peal ja ratas viltu
Rattasõiduetapil juhtus tõsisem äpardus: üks sõiduauto andis Kanama ristmikul oskamatult sõidurada vahetades nii kõva müksu, et Eugen lajatas kõige täiega asfaldile ning pidi naisautojuhi vabanduste saatel haavu lakkuma: küünarnukk oli verel ning puus tuikas valutada.
"Olin mõnd aega šokis, aga et ratas paistis korras olevat, siis kogusin ennast ja väntasin edasi. Valu läks meelest. Pärast selgus, et üks ratas oli avariis ikkagi kannatada saanud, oli viltu all, pidur oli peale kiilunud ning sõtkusin kaheksa kilomeetrit kiirusega 20 km tunnis," kirjeldas Eugen Õis teist ehmatavat seika.
Rattavea parandas hea sõber ja selle triatloni tarvis toetusgruppi kutsutud tiimikaaslane Sven Salep, kes, jahtuma kippuv supikauss käes, oli oma hoolealust kolmandalt 16 km pikkuselt ringilt kärsitult oodanud.
"Edasised ringid läksid ludinal. Ratas on mul hea, Sven on selle minu keha mõõtude järgi parajaks timminud, ja süüa andis ta mulle tublisti, isu oli ka hea," tunnustas Õis oma abimeest.
Lõpujoonel üllatas saltoga
Maratoni mõõtu jooksuetapil - 42 km ja rohkemgi -, mida joosti Keila tervisekeskuse 3 km pikkusel ringil, hämmastas Eugenit see, et väsimust justkui polnudki, ehkki seljataga oli juba rohkem kui seitsmetunnine tööpäev. Suur abi oli erilistest kreemidest, mida Sven Salep oma hoolealuse jalgadele võidis. Et turgutada väsinud lihaseid.
"Kaks viimast ringi jooksin nagu sprinti, ei tea isegi, kust selle tohutu jõu võtsin, võib-olla lastelaste nägemisest," muheles Eugen Õis. "Jõudu oli nii palju, et tegin lõpujoonel ära ka oma leivanumbri - viskasin salto!".
Võistlusele tagasi vaadates leiab Eugen Õis, et see olnuks võimatu taustajõududeta.
"Sven oli mul hea abimees, kes hoolitses kõige eest: tema muretseda olid toidusegud ja -batoonid, joogid, määrded-salvid, rattahooldusvärk, isegi kaevurilambikese oli ta mulle kaasa võtnud juhuks, kui jään õhtupimeduses jooksma. Plaanisime ju aega 13.50, aga tegin tund aega kiiremini," kiitis Õis sõpra.
"Sain rahulikult oma osa teha, ei pidanud pisiasjade pärast muretsema. Just selle koostöö pärast ei tundugi kogu see võistlus tagantjärele nii hirmus raskena. Meil oli lõbus seda teha," lisas ta.
Tegelikult ei piirdunud ettevalmistus mehiseks jõuprooviks üksnes mõõdukate treeningute ega hooldetiimi värbamisega, esimene samm tuli teha palju varem.
Pere nõudis arstitõendit
"Niipea, kui hakkasin sõprade ringis veeretama juttu täistriatlonile minekust, saatis pere mind arsti juurde tõendi järele. Nad tahtsid veenduda, et olen ikka nii terve, et sellist katsumust 55aastasena ette võtta," naeris Õis.
Põhjalikud uuringud Tallinnas spordimeditsiinikeskuses Vomax, kus iga sportija võib lasta ennast tasu eest kontrollida, andsid tervislikule seisundile väga hea hinnangu.
"Sain julgust juurde, sealne treener Tõnis Saag koostas isegi treeninguplaani ja kirjutas ette soovitused, mida süüa võistluseelsel nädalal. 17. juunil alustasin nende näpunäidete järgi harjutamist. Nii teaduslikult pole ma veel ühekski võistluseks valmistunud," tunnistas Eugen Õis.
Noorpõlves karateetreeningutega kõva põhja alla saanud Eugen Õis on olnud spordiga sinasõber kogu elu, ta suusatab ja jookseb, mängib tennist ja golfi, harrastab lumelauasõitu, käib igal hommikul ujulas ennast äratamas.
Esimese triatloni tegi viis aastat tagasi Uljastel, kui ei osanud veel korralikult ujudagi, summis järvel publikut naerutades koerastiilis.
"Triatlon on just see ala, mis on mulle loodud: on raske, nõuab pikka kestvat pingutamist, aga mulle rasked alad meeldivad. Järgmised viis aastat võib mind kindlasti triatlonirajal näha. Võib-olla isegi mõnel Ironmanil välismaal, Lanzarotel näiteks," oli Eugen Õis kindel.
Neile, kes vingele raudmehe triatleedile vanust nina alla hõõruma tükivad, olgu teada, et Keila triatloni korraldajad kirjutasid nooruslikule Eugenile silmagi pilgutamata välja neljanda koha diplomi M40 vanuseklassis. Ja olid väga imestunud, kui mees nõudis M50 klassi teise koha medalit.
Täispika triatloni on Lääne-Virumaa harrastussportlastest läbi teinud varem Erkki Etverk, kes võistles meeste põhiklassis.
Sven Salep: Eugen nautis võistlust täiega
Olime võistlusplaani eelnevalt küll täpselt kavandanud, triatlonimöllu sees täheldasin kõrvalseisjana Eugeni võistluses aga kolme kriitilist momenti, millest ühiselt üle saime.
Esiteks unustas ta rattasõidu esimestel ringidel hoogu sattununa vee joomata. Kui nägin teda pärast 30 km läbimist tulemas, mõlemad joogipudelid triiki täis, kurjustasin päris kõvasti. Jooke tarbis ta kokku 7 liitrit.
Teine moment oli kukkumine rattasõidul, mis tõi kaasa söögirežiimis nihked, aga me olime nimelt rattasõiduks kavandanud tõsisema tankimise. Kolmas kriitiline hetk saabus pärast kümnendat tundi, kui mees tunnistas, et jalad on täiesti läbi, väsimus võttis oma.
Aga kui võrdlen Eugenit esikümne hulgas vihaste nägudega rassinud meestega, siis võin öelda mina ja küllap ka publik, et Eugen nautis üdini positiivsena rajale minnes seda võistlust täiega. Vaim oli tal tugev ja sellisel pikal võistlusel on vaim vaat et tähtsamgi veel kui füüsiline vorm.
Mees oli võtnud eesmärgiks distants läbi teha ja tegi seda omas tempos ja lõdvalt. Tal jätkus jõudu naerutada publikut iga jooksuringi järel vilega, rääkimata kildudest, mis ta poetas, ja muidugi lõpusaltost. See oli kogu asja kroon.