Taimi Parve: “Me ei ela oma raha kõlinast, vaid oma viljasaagi rohkusest”

Taimi Parve. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

See on majandusprofessor Paula Kyrö väide, mille võib leida ka president Lennart Meri tsiteerituna kui usaldusväärse.

Meie maainimestele vägagi selge printsiip, millest maainimesena on olnud võimalik juhinduda, kaitstes olemasoleva teabe ja mõistmise ulatuses nii vett, maad kui metsa ühes kõigega, mis sinna kuulub, kaasa arvatud inimesed.

Kirjutama on mind ajendanud Leo Kunnase artikkel "Talv, kriis ja sõda ei tule iial". Ka see, et mõne päeva eest sain rohelistelt austava ettepaneku ühineda nendega nende valimiskampaanias, eelkõige soovist saada keskkonnaalast teavet ja keskkonnaküsimustes kohalike probleemide ja vajaduste lahendamiseks sobivaid ideid.

Vastuseks ütlesin, et keskkond ja loodus pole üksnes roheliste teema, vaid on üldrahvalik vajadus oma elukeskkonda tunda ja hoida ning neis küsimustes arukalt asju ajada, kuulugu inimene roheliste, valgete, punaste või siniste erakonda. See on ellujäämise üldküsimus (vt ka pealkirja).

Reservkolonelleitnant Leo Kunnas - kirjutades riigikaitse seisukohalt - nendib, et riiki ei kaitsta üksnes sõjaliste vahenditega, vaid vajalik on totaalkaitse. Ta nimetab riigis elu jätkamise esmatingimusena just (joogikõlbuliku) vee olemasolu. Lugupidamisega suhtun sellesse, kuidas väärikas sõjamees tegelikku elu tunneb.

Vesi on nagu maa, energia ja tööjõudki tootmistegevuse üks vältimatu tingimus, kuid puhas joogivesi elusorganismidele elu ise (vt Saint-Exupéry).

Vajalikud varud

Taas pealkirja juurde. Just Leo Kunnase artiklis esitatud totaalkaitse vajadus tähendab rahva kindlustatust toidu ja peavarjuga, ohutingimustes ka kaitseruumidega.

Mõtlen oma tähelepanekutele. Kui olin laps, loodi mu koduvallas piimaühisus (1920. a) ja meiereiruumideks võeti tsaariajast jäänud, rasketest maakividest ehitatud vana magasiait.

Lastele siis seletati ära, et magasiait oli tsaariajal niisugune ait, kus hoiti - kõvasti lukkude taga - toidu- ja seemneteravilja reservi, mida siis kasutati loodusõnnetuste ja suure vaesuse ning näljahäda aegadel.

Kodutalus oli isal kombeks igal sügisel korrastada vähemalt kahe aasta seemneviljavaru, eraldi sellest ka toiduviljavaru, mida püüti samuti arvestada ikka enam kui üheks aastaks. Viljaaidal oli suur lukk ja ukse sees kassiauk, et kassid pääseksid hiiri püüdma.

Selliste varude vajalikkust olen ise kogenud sõjaaastatel, kui talu toiduvarust sai osa nii oma pere kui abivajajad linnast. Sageli nõuti toiduainete lisaandmist riigile.

Talu asukoht Riia-Pihkva vana kivitee ääres tõi tallu toitu vajavaid sõjamehi ja põgenikke nii ühelt kui teiselt poolt rinnet. Taludes lihtsalt oli sellist toiduvaru, millest sai anda nii nõudjaile kui palujaile.

Lugenud kõrge erusõjaväelase kirjutatud murelikku teksti, pean tunnistama, et mul on sügavalt häbi, et just Rakveres toimus Eesti riigi viljareservi armetu vargus, mitte nälja ega häda pärast.

Mulle on jäänudki segaseks, miks keegi isiklikult ei vastuta sellise elutähtsa reservi säilitamise eest. Et vastutus on kollektiivne, kas vastutab siis valitsus kogu koosseisus? Millises? Valitsus ju vahetub. Kas reservid vahetuvad koos valitsusega?

Tänapäeva magasiaidad

On uus aeg. Aga vett ja toitu vajame iga päev - riigi püsimine eeldab, et meie vee- ja toiduvaru ei tohi saada päris otsa. Mulle on seni selgusetud kaks küsimust, sest neist pole avalikult suurt kirjutatud.

Kus on Eesti riigi tegelik riiklik viljareserv (nii seemneks kui toiduks)? Kui suur on see kaaluliselt, mitte miljonites?

Kus ja kui suur on joogivee riiklik varu? Pudelis? Hoidlas? Poes?

Ehk arhailiselt: kus on meie tänapäevased magasiaidad? Kus joogivee garanteeritud ja häda korral tasuta jagatav reserv?

Edasi küsin ka Rakvere linna kohta: kust saame joogivee, kui Piiral pole tsentraalset vett mingil põhjusel võimalik pumbata või pole see vesi mingil põhjusel kasutatav?

Ja praktiliselt, iga päev ka.

Eeltoodud probleeme peaks teadma ja nende lahendamisele kaasa aitama kogu elanikkond. Kuidas? Näitena väidan, et veekaitse on olnud omavalitsustes eelkõige ühiskondliku keskkonnakomisjoni pädevuses.

Mul on väga kahju, et pärast kuut aastat tööd lõpetas Rakvere linnavolikogu oma keskkonnakomisjoni tegevuse. Just see komisjon saaks olla volikogule nõuandjaks, olles pidevalt info ja ettepanekute esitaja, tülikas küll, kuid linnale kasulik ohtude ettenägemisvõime poolest. Eriti kui on kaasatud kogenud ja asjatundlikke erakondadeväliseid linnakodanikke.

Oleme seni väga hästi toime tulnud Rakveres oma veefirmaga, aga ta on meil ainuke. Meil on küll allikad, kuid allikate veed tulevad Pandiverest.

Seepärast on linnas allikavesi puhas ja kõlblik, kuni tootmine ja muu elutegevus Pandivere kõrgustikul sealset kaitsmata põhjavett ei reosta.

Lääne-Viru on paikkonniti väga erinev nii looduslikult, majanduslikult kui ka sotsiaalselt.

Seejuures Pandivere kui põh­javee tekkeala ja reservuaar on ühine. See ühine põhjaveevaru eeldab ühisust, ühist mõtlemist ja tegutsemist kõlbliku põhjavee nimel, puhta allikavee nimel. See olekski siinseks veereserviks.

Aga raske on seisukohta võtta viljareservi kohta. Peab küsima rahvalt.

PS Kõnelda valikuliselt: mitte alati "ühistu", sest see tuleneb (survelisest) sõnast "ühistama", vaid kasutada sõna "ühisus", mis tuleneb sõnast "ühinema" - ja see on väga tähtis mõtteviisi erinevus.