Külli Nõmm: Rasked valikud lastekodulaste hoolekande küsimustes

, riigikontrolli auditijuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Külli Nõmm.
Külli Nõmm. Foto: Erakogu

Hiljuti avalikustas riigikontroll laste riikliku hoolekande auditi aruande.


Riigikontroll järeldab aruandes, et vastupidi riigi püstitatud strateegilisele eesmärgile on perehoolduse osakaal laste asendushoolduses vähenenud.

Halb motivatsioonisüsteem

Laste hoolekande probleemide põhjuseks on suures osas pearahal põhinev rahastamissüsteem, mis paneb lastekodude finantseerimise sõltuvusse ülalpidamisel olevate laste arvust. Seega on loomulik, et lastekodu huvides on saada enda juurde ja hoida hooldamisel võimalikult palju lapsi.

Selge, et lastekodu juhataja, kes vastutab organisatsiooni käekäigu eest, peab tagama maksimaalse täituvuse, et oleks võimalik majanduslikult hästi hakkama saada. Samuti on sotsiaaltöötajatel oluliselt lihtsam suunata lapsi pigem lastekodusse, sest vabadest kohtadest on hea ülevaade ja teenuse kvaliteet tagatud.

Kasupere leidmine võib sotsiaaltöötaja jaoks kujuneda väga pikaks ja vaevaliseks protsessiks, sest andmeid koolituse läbinud ja soovi avaldanud perede kohta pole üle Eesti keskselt ega lihtsalt kätte saada. Seesuguse info vahetamise asjus annaks riigil väga palju ära teha.

Lisaks tähendab lapse kasuperesse andmine sotsiaaltöötajale olulist lisatööd, sest veenduda tuleb pere sobilikkuses ning teha hiljem järelevalvet. Ka kasvatajatel on kindlasti raske loobuda armsaks saanud lastest.

Tulenevalt riigi loodud või loomata süsteemist on selge, et lastekodudel pole huvi lapsi tavalistesse peredesse saata. See pole kindlasti süüdistus praeguste lastekodude aadressil.

Auditi käigus räägiti riigikontrollile küll väga palju inetuid lugusid, kuid enne, kui ise pole näinud ega kontrollinud, ei tahaks kellegi peale näpuga näidata. Emotsioone on teema ümber palju. Küsimus on aga süsteemis, mis võiks peade lugemise asemel tagada hoopis stabiilse teenuse.

Riik on seadnud eesmärgiks perekesksele laste hoolekandele ülemineku. Üks suuremaid ja kindlasti kõige ressursimahukamaid tegevusi on olemasolevate lastekodude asemel uute peremajade ehitamine.

Kokku plaanitakse lähiaastatel Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Šveitsi koostööprogrammi kaasabil 225,5 miljoni krooni eest ehitada 32 peremaja ja üks tegelusmaja.

Tulemusena saavad pea kõik riigile kuuluvad lastekodud uue kuue.

Juba praegu elab suur osa lastekodulapsi palju ilusamates tingimustes, kui hulga tavaperesid oma lastele lubada suudavad. Kuid uued majad ei muuda lastekodu iseenesest perelähedasemaks.

Nii kaua, kui jätkub harilik vahetustega töö ning ühe lapsega tegeleb keskmiselt viis kasvatajat, on raske rääkida perelähedasest keskkonnast. Kujutage ette, kui teil oleks viis ema, kellest igaühel on omad soovid ja nõudmised. Lapsele hädavajalik lähedussuhe tekib sellises olukorras raskelt.

Laiem küsimus


Peamine kü­si­mus on aga sel­les, milline kasvukeskkond valmistab lapsi hilisemaks eluks paremini ette. Päris head hindamismetoodikat siin ei ole, aga riigikontroll päris arvamust kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatelt, kes iga päev peavad tegelema ka vanemliku hoolitsuseta laste elluastumise toetamisega.

Koguni üle 80% sotsiaaltöötajatest vastas, et kasuperedest tulnud lapsed saavad vähemalt rahuldaval tasemel hakkama, sama hinnang anti aga vaid alla pooltele lastekodudest elluastunutele.

Lihtsustatult öeldes vajame noori, kes teaksid, et riideid ei võeta laost, vaid ostetakse poest ning nende ostmiseks peab tööl käima. Kena elukeskkonna kõrval on palju olulisem teenuse sisuline pool ja hiljem elus iseseisvalt hakkama saamine.

Kui riik maksab ühe lapse hooldamise eest lastekodus enam kui kolm korda rohkem kui kasuperes hooldamise eest, siis võiks öelda, et riik ei käitu efektiivselt.
Samas on mõistetav riigi kartus, et kui kasuperedele maks­tavat toetust suurendada, siis võib tekkida ahvatlus võtta lapsi kasvatada raha pärast.

Lastekodude esindajad on ajakirjanduses väljendanud kahtlust, kas kasupered ikka saaksid väga raskesti kasvatatavate lastega hakkama. Need ohud peaks aga ära hoidma piisav valiku- ja koolitussüsteem ning järelevalve.
Ka selle süsteemi ülesehitamine on riigi ülesanne.

Siin pole küsimus ainult lastekodudes ega sotsiaalvaldkonnas. Kui on juba institutsioonid ja majad, siis on igati loogiline, et omanik (riik) on huvitatud nende sisustamisest ja edukast ülalpidamisest.

Ükskõik millist süsteemi üles ehitades peab riik mõtlema ka sellele, milline motivatsioonimehhanism sellega luuakse. Lähtuda ei tuleks mitte sellest, kuidas oleks lihtsam asju korraldada, vaid analüüsida, kuidas kõige paremini tegelikke eesmärke täita.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles