Raivo Riim: Eesti-bacillusega sakslased

Raivo Riim. Foto: TEET SUUR/VIRUMAA TEATAJA

Kõne kõlas septembri algul Plö­nis Lääne-Viruga 20 aastat kestnud sõpruse puhul.

Võtsin rõõmuga vastu kutse viibida täna siin Plönis - meie ühisel suurpäeval. Tahan tervitada Lääne-Virumaa inimeste nimel kõiki meie sõpru, kõiki neid, kelle jaoks sõnapaar Kreis Plön ja Lääne-Viru on midagi enamat kui nimed Euroopa teedeatlases.

Iseäranis tahaksin tervitada noori gümnasiste Plönis, Lütjen­burgis, Preetzis, Heiken­dorfis. Teie olete käinud vahetusõpilastena Rakveres, Kadrinas, Vinni-Pajustis.

Teie olete oma silmaga näinud Eestit ja Lääne-Virumaad. Ja teie võite 10 aasta pärast rääkida oma lastele Eesti luuletaja sõnadega "eile nägin ma Eestimaad".

Nimelt eile, sest täna on ta teistsugune ja homme hoopis uuem; sest Eesti, nagu Lääne-Virumaagi, areneb tohutult kiiresti. Eesti - nagu ka inimene - ei saa õnneks kunagi valmis. Nii­samuti "Euroopa ei saa kunagi valmis", nagu armastas öelda Eesti president Lennart Meri.

Eesti-bacillus

Seda endist Eestit (kus kuna­gi oli Rakvere rajoon!) tulid esimest korda vaatama Sigurd Zill­mann, Heinz Klinke, Joachim We­ge, Jörg Lorenzen, Wolker Pawlitzki ja Frank Fiessel. Dr Wege ütles Virumaa Teataja intervjuus 19. septembril 1989:

"See on armastus esimesest silmapilgust - meie delegatsioon oli ärevil justkui teel pulma. Olime kuulnud, et pruut on väga kaunis, aga polnud teda veel kunagi oma silmaga näinud. /---/ Alguses olime veidi arg­likud, aga kui laulsime sarnaseid laule, saime aru, et elame koos teiega sama Läänemere ääres. Seetõttu võime rahuliku südamega öelda oma jaa-sõna."

Vähe on Eestis neid maakondi, kellel on nii truu sõpruskond Saksamaal. Vähe on Saksamaal neid poliitikuid, kes avalikult julgeksid tunnistada, et nad on haiged - neil on Eesti-bacillus! Kuidas mõista, millega seletada, et eestlastel, keda on vähem kui Hamburgis elanikke, on nõnda palju sõpru Saksamaal ja eriti Plöni kreisis. /---/

Täna võiks küsida ka Karl-Heinz Appelilt, mitu korda ta on Ees­tis käinud - kas ta seda isegi teab! Ja kas ta oskab öelda, miks ta igal aastal enne jõule ra­hutuks läheb na­gu rändlinnud sü­gisel, nii et lausa peab jälle LKW rooli istuma ja jõulupakke tu­lema tooma. On see kohu­setunne ja traditsioon?

Või on see Eesti-bacillus, mis paneb hal­li peaga mehe libedaga lumisele põhjamaale sõitma. Eestlased on vana nõiarahvas, kes oskab sõnadega ravida ja loitsida. Võib-olla on eestlased Karl-Heinz Appeli lihtsalt "ära nõidunud", nii et ta seda isegi ei tea ...

Alguses oli uudishimu

Huvi, poolehoid ja toetus, mida eestlased oma iseseisvuse taastamisel ja riigi kujundamisel on leidnud Saksamaalt, on muljet avaldav.

Alguses oli u u d i s­ h i m u: Eesti oskas kõnelda inimkeeli, Eesti oli pailaps, Eesti oli eksootika ja ime.
Uudishimule tuli juurde südameheadus, a l t r u i s m - see pani humanitaarabi korjama ja Rakvere poole saatma. Seda mäletab ja teab vast kõi­ge paremini Gerhard Radt­ke.

Eesti vajas tarku p õ l l u - m e h i - nii saigi Herbert Bustorfist Lääne-Viru mitteametlik aukonsul Plönis (kahjuks ei saa ta täna diplomaadi pen­sioni!). Ainult tänu - kuid see tuleb südamest!

Eesti omanäoline k u l t u u r nakatas ja nii toimusidki igaaastased Eesti-Saksa jõululaadad härra Bustorfi hoovis Dörnikis, kus Kungla ansambel oli rohkem populaarne kui kodus Rakveres.

Õppisime õppima

Kui Eesti sai iseseisvaks, ei olnud meil rikast Lääne-Eestit, kellele oleksime võinud toetuda, nagu Ida-Saksamaa on võinud toetuda Lääne-Saksamaa teadmistele ja abile. Kõik, mida oleme saavutanud, oleme saavutanud tänu oma tahtele ja teadmisele, et meil pole teist teed - kui tahame vabas maailmas püsida eesti rahvana ja Eesti riigina.

See on olnud raske aeg, kuid me õppisime õppima! Viru-Nigula õppis Amt Plön-Landilt, Tapa õppis Preetzilt, Tamsalu õppis Heikendorfilt, Rakvere õppis Lütjenburgilt, Haljala Schön­bergilt jne. Meie tuletõrjujad ja Lembit Liiker õppisid Henning Böhrensilt, doktor Aivar Tooming ja Rakvere haigla õppisid Preezi haiglalt ja dr Lutz Wettwe­rilt jne. Eriti aktiivne on olnud õpilasvahetus, mis on meie sõpruse kaunimaid õisi!

Ja muidugi k u l t u u r - selles osas pole me humanitaarabi kunagi vajanud! Kungla ansamb­lit ma juba mainisin; aastaid on augustis toimunud kontserdid ja kultuurinädalad - siin on esinenud Virumaa Poistekoor ja Rakvere teatri näitlejad, Tamsalu rahvatantsijad ja muusikud, ansambel Rekontra ja Viru-Nigula trio, Riho Hüti klaasinäitus Plöni muuseumis.

Kõige värskem näide on Lääne-Viru kunstinäitus täna Plöni maavalitsuses ja saksa kunstnikud Rakvere Galeriis. Selle pika loetelu võiks lõpetada Rakvere saksa klubiga, mis on tegutsenud 12 aastat, ja Juhan Kunderi rahvaülikooliga, mis alles alustas oma tegevust.

Eestlased usuvad saatusesse, kuid mitte pimesi, vaid veidi skeptiliselt: me laulame oma rahvalaulus, et "Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja".
Vahel on siiski miski kõrgem vägi, mis annab meie tegemistele erilise sära - olgu see Jumal või armastus või ... meid ühendav Idameri-Läänemeri.

Õnne ja rikkaid hetki teile-meile kõigile!