Anton Pärn: Maakonnamuuseumid on olemas ja jäävad kestma

Anton Pärn.

FOTO: Kultuuriministeerium

Praegusel võimalusterohkel, ent keerulisel ajal tuleb üha rohkem mõelda sellele, kuidas eristuda, silma jääda, köita, tugevdada sidet kogukonnaga.

Maakonnamuuseumid peaksid senisest rohkem saama tegelda sisuküsimustega, sest Euroopa Liidu tõukefondide toetusi ei või jätkuda ainult uutele majadele, vaid ka sisuliste tegevuste arendamisele.

15 maakonnamuuseumi tulid siseministeeriumi haldusalast kultuuriministeeriumi valitsemisalasse eelmise aasta alguses ning see on võimaldanud nende tegevusi vahetumalt jälgida ja analüüsida.

Alates 2004. aastast, mil avanesid Euroopa Liidu struktuurifondid, on toimunud tunnustamisväärselt kiire areng muuseumide infrastruktuuri väljaarendamisel. Selle saavutamiseks tuli senist kitsast fookust laiendada.

Enam ei saanud muuseum keskenduda vaid pärandi kogumisele, uurimisele ja säilitamisele. Uuteks märksõnadeks said "piirkondade tasakaalustatud areng", "toimiv kogukond", "kul­tuuriturism ja konkurentsivõime".

Uued vajadused

Euroopa Liidu (EL) tõukefondide kasutuselevõtt on näidanud, et vajame muuseumidesse täiendavalt uusi spetsialiste - pedagooge, programmijuhte, arendus- või turundustegevust. Riigieelarve on aga võrreldes 2008. aasta esimese kinnitatud eelarvega vähenenud 2010. aastaks praktiliselt 20%. Isegi kõige optimistlikumad ennustused, mis räägivad majandusolukorra stabiliseerumisest, ei näe ette eelarvete taastumist kriisieelses mahus lähema kolme aasta jooksul.

Muuseumid on olnud tublid, sest on suutnud säilitada oma põhitegevuse ja suuremas osas ka oma töötajad. Samas on kärbete tõttu vähenenud lahtiolekuajad, praktiliselt miinimumi on viidud arendustegevused (koolitused, lähetused, infotehnoloogia rakendamine) ja kõvasti on kokku tõmmatud uute näituste pealt.

Maakonnamuuseumid on kahtlemata igaüks oma nägu, kandmas ja toetamas oma piirkonna identiteeti. Nii ka Virumaal, kus tegutseb Sihtasutus Virumaa Muuseumid.
Sihtasutuse alla on koondunud Palmse mõis, Rakvere linnus, Rakvere näitustemaja, linnakodaniku majamuuseum, Karepa Kalame talumuuseum, Altja kõrts ja võrgukuur, Toolse ordulinnus ning Kunda tsemendimuuseum.

Viimast sihtasutus küll haldab, sest muuseum kuulub Kunda linnale. Seda muuseumide kompleksi ei hakka me liitma ühe või teise piirkonna muuseumidega.

Virumaa Muuseumid on tõestanud oma võimet olla külastajate keskmes ja peaks tegevust jätkama sihtasutusena nagu seni. Küll aga näeksime sihtasutuse ja teiste muuseumidega aktiivsemat koostööd. Niisamuti ei ole plaanis maakonnamuuseume muuta sihtasutusteks, sest iga mudeli puhul tuleb arvestada tema sobivust ajahetkes.

Alternatiivid

Külastamise kõrval on maakonnamuuseumidel täita väga oluline roll museoloogilise kompetentsikeskusena.

Siinkohal tuleb küsida, kas nende kärbete tingimustes saame tagada ühtlase taseme kõikides maakondades maakonnamuuseumi funktsioonide täitmisel.

On selge, et tänase süsteemiga jätkata ei saa. Aga kuidas siis edasi minna?

Ühe variandina on kõneks olnud idee teha maakonnamuuseumidest sihtasutused. Sihtasutuste moodustamisel ei taga riik eraõiguslikele institutsioonidele ELi tõukefondide projektide omafinantseerimist samal moel, nagu riigiasutustele tagatakse kaasfinantseerimise osa. Ka ei suudetaks tagada kõikide sihtasutuste koostöö ja tegevuste koordineerimist.

Lisaks on valitsus võtnud väga ettevaatliku, et mitte öelda eitava positsiooni kogu maal uute riigi sihtasutuste moodustamise suhtes.

Teine mõte - annaks maakonnamuuseumide haldamise üle kohalikele omavalitsustele? On küsitav, kas kohalikud omavalitsused suudaksid headelgi aegadel piisavalt panustada muuseumide arendamisse täiendavate rahaliste vahenditega, rääkimata rasketest aegadest.

Isegi kui mõnel juhul oleks soov ja võimekus olemas, siis tähendaks osa maakonnamuuseumide kuulumine riigi, teiste aga kohalike omavalitsuste juhtimise alla ühistegevuste koordineerimise keerukust ja probleeme ühtse taseme tagamisel kompetentsikeskustena.

Kuigi maakonnamuuseumid on tihedasti seotud selle paigaga, kus nad asuvad, siis täidavad nad selgelt ka nn maakonna keskmuuseumi ülesandeid, mida poleks aga võimalik tagada kohaliku omavalitsuse hallatava asutusena.

Kolmandaks on pakutud maakonnamuuseumide ühteliitmist väiksemate kogumitena geograafilisel põhimõttel või võimalikku sidumist mõne keskmuuseumiga. Selle variandi puhul ei suudetaks paraku vähendada lõhesid muuseumide tasemete vahel.

Keeruline oleks tagada maakonnamuuseumide kui piirkondlike kompetentsikeskuste tegevuste koordineerimist ja koostööd, kui muuseumide omanikering on sedavõrd kirev.

Pealegi muutuks selle variandi puhul osa muuseume mõne keskmuuseumi teemafiliaaliks ning maakondlik museo­loo­giline arendustegevus jääks tagaplaanile.

Ühendumises on jõud

Olukorda analüüsides jõudis kultuuriministeerium tõdemuseni, et kõige otstarbekam on jõud koondada ning luua Eesti muuseumimaastikule tõeline tegija, otsustusprotsessides kaasarääkija, ühtne hääl ja võimas mootor - kõiki maakonnamuuseume ühendav liitmuuseum.

Mõistagi pole siinkohal juttu maakonnamuuseumide sulgemisest või tähtsuse kahandamisest, sest eesmärk on muuta maakonnamuuseumid senisest enam kohaliku kultuurielu keskusteks. Loomulikult on nad seda ka praegu, kuid küsimus on haardes, mida muuseum saab endale lubada.

Muuseumi sisuküsimustega tegelemise kõrval ei jätku paljudel jõudu ja kompetentsust tegelda kõige sellega, mis aitaks neil olla nähtavamad, kuuldavamad.

Tänase idee järgi ühendaks selle liitmuuseumiga oma jõud ka Eesti Vabaõhumuuseum, kes panustaks ühendorganisatsiooni oma turundus- ja arendusalase kompetentsi, aga samuti maa-arhitektuuri sisuliste teemadega, mis praegu on vaba­õhumuu­seumi vahenditega kaetud. Lisaks panustaks kultuuriministeerium uue liitmuuseumi arendustegevustesse.

Ma mõistan muuseumide liitmisega seotud kartusi, mida võimendab tänase päeva heitlikkus. Seepärast tahan rõhutada, et me ei näe ette ühegi muuseumi kaotamist, pigem vastupidi - tahame nende positsiooni tugevdada, sest uus ühendus tooks muuseumide tuleviku arengud ja vajadused terviklikumalt esile.

Praegu kohtume kõigi muuseumide töötajatega, et tutvustada oma plaani ning kuulata, veel kord kuulata. Tutvustame ideed ka maavanematele ning kohalike omavalitsuste juhtidele, et selgitada otsuste tagamaid ning arvestada nendepoolsete kommentaaridega.

Soovime novembri alguseks tuua välja liitmuuseumi põhikontseptsiooni. Miks nii kiiresti? Arengud riigis on olnud enam kui kiired, sel aastal on olnud kaks lisaeelarvet.

Me ei soovi, et tegevusetusega loome olukorra, kus pöördelistel hetkedel on liiga hilja, et midagi ette võtta. Riik hoiab jätkuvalt oma asutusi.

Tagasi üles