Sisukord
Arvamus
Postimees

Emotsionaalne inflatsioon

3 min lugemist
Ramo Pener. FOTO: Erakogu

Vaoshoitud põhjamaalastena me oma emotsioone eriti välja ei näita.


Igno­reerime tundeid, püüdes ne­gatiivse alla suruda, et avaldada näilist muljet rahulolust. Kas peaksime muutuma tui­ma­deks allujateks, käsu- või plaa­nitäitjateks?

Londoni psühhoanalüüsi ja sotsioloogiaprofessor David Tuc­kett on arvamusel, et järgmist kriisi on võimatu ära hoida. Et finantsmajanduslikul turul leiaks aset mingisugused muu­tused, peavad inimesed õp­pi­ma mõistma oma tundeid, mis kutsuvad esile investeeringuid finantsturgudel.

Meil tuleb oma tundeid tajuma ja tunnistama õppida, et mitte kinnisva­ra ja börsi hukutavatesse keeristesse sattuda. Tuckett on seisukohal, et pärast kriisi oleks va­ja tunded rii­gi tasandil kollektiivselt läbi töö­tada, et aru saada, mis või kes ja millistes seostes majanduslanguse põh­justas.

Eesmärk po­le mitte süüd­lase väljaselgitamine ja häbiposti panemine. Vastutust ja karistust pea­vad ahned ja kergemeelsed lae­nuandjad ning finantsjäreleval­ve töötajad nii ehk teisiti kand­ma, kui seaduse­veskid suu­da­vad midagi tuvastada.

Ressursside piirid

Millised on meie ressursid ja finantsid? Emotsionaalne kurnatus on viidud viimse piirini. Taastumatud loodus­res­sur­sid on am­mendumas. Aja- ja inimressurss tundub poliitikute arvates piiramatu ekspluatee­rimise allikana.

Samas finantsreservid pidid Eesti Panga keldris olema veel piisavalt suured. Eks ikka selleks, et Maastrichti kriteeriume täita.

Paraku inimene ja iseäranis tema psüühi­lis-vaimne pool kulub kiiremini, kui ku­luvad valimiseelsed poliit­utoo­pi­lised lubadused.

Poriloopimine ja lehmakauplemine õilsa ja riigimeheliku poliitika sildi all kulutab pöördumatult meie hab­rast närvisüsteemi.

Oleks vaja laiapõhjalist ja ava­likku arutelu teemal, et millised tunded on mängus, kui ini­mesed langetavad majan­dus­likke otsuseid.

Finantsturgu­del on liikumapanevaks jõuks sage­li negatiivsed emotsioonid. Pro­fessori arva­tes mängivad olulist rolli ahnus, hirm, kadedus, depressioon ja lootus.

Neid tun­deid on meile õpetatud ju varjama. Neist pole ilus rääkida, täp­selt nagu majanduskriisi alguses püüti tavainimesele juba ammu selgeks saanud kriisi ter­mini asemel puru silma ajada.

Tunded mängivad finantsturgudel olulist rolli. Ka investorite elus. Kogemused finantsproduktidega on ebastabiilsed, sellest tulenevalt ostjad tunnevad hirmu ning pea­vad ülimalt ettevaatlikult tegutsema.

Nõnda kaua vastu ei pea. Seetõttu usuvad investo­rid, aktsionärid ja tarbijadki pigem positiivsetesse edu­lugudes­se.

Sellest hoolimata püüavad akt­sionärid käituda nii ratsionaalselt kui või­malik, näides tun­detute finantsgurudena.

Ini­mese tundeid on võimatu lahterdada rangelt ratsionaal­seks või irratsionaalseks.

Me vajame emotsioone, et langetada otsuseid. Ilma emotsioo­ni­deta poleks ka motivatsiooni.

Tucketti analüüsidele tuginedes võib väita, et ebastabiilsus finantsturgudel baseerub too­dete iseloomul (omadustel), mille tegelikku väärtust, omahinda, me ju ei tea.

Ebasta­biilsust süvendatakse seeläbi, et finantsproduktidesse investeerivad just sellised inimesed, kes on ülimalt vastuvõtlikud ja pimestatud positiivsetest edulugudest.

Kiusatus hirme maha suruda ja edulugusid üle täht­sustada kasvab veelgi karmi konkurentsi tõttu.

Inglise teadlane on veendu­nud, et finantskriisid kätkevad endas emotsionaalseid fenome­ne, mis arenevad sarnaselt.

Kõi­gepealt kutsuvad uued ideed ja finants­pro­duktid esile positiivse eufoo­ria. Mõne aja pärast eufoo­ria re­gu­leeribki turgu ja igasugused nn mullid pai­suvad üha suuremaks.

Mulli lõh­ke­mi­sega kaasnevad hirm ja süüdla­se otsimine.

Neid mul­le nimetab briti professor "emot­sio­naal­­seks inflatsiooniks".

Osa süsteemist

Mulli paisumisele aitavad kaasa need aktsionärid, kes van­kumatult usuvad positiivse­tesse finantsmajanduslikesse edu­lugudesse.

American dream, viie aastaga jõudmine viie rikkama riigi hulka ja reaal­ne majandustegelikkus on terminid erinevatelt planeetidelt.

Mullid on paisunud just seetõttu, et paljud on uskunud - just nemad on erilised, ainulaadsed ja asendamatud.

Selline mõtte­laad poliitikas ja majan­duses on hukatuslik omariiklusele.

Tuckett on seisukohal, et põ­himõttelised muutused saavad alles siis toimuda, kui suur osa inimesi korraga märkaks, et nad on vaid osa suuremast süs­teemist.

Kui aga lähtu­da börsiguru Andre Kostolany ülekutsest, et "ostke aktsiad ja võtke unetablette", siis võib see viimanegi süs­teemitunnetus olematuks kahaneda.

Seotud lood
04.07.2020 07.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto