Kersti Suun-Deket: Puudega laste vanemad toetavad üksteist

, MTÜ Mesilind eestvedaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kersti Suun-Deket.
Kersti Suun-Deket. Foto: Erakogu

Usun, et tänapäeval on paljud kuulnud erivajadustest, samuti hariduslikest erivajadustest, kuid tihti ei mõisteta probleeme, millega erivajadustega last kasvatavad vanemad kokku puutuvad.


Lapse sünd on igas peres rõõ­mus sündmus, mis toob õnne ja rahuldust. Kui aga per­re sünnib erivajadustega laps, on olukord hoopis teistsugune. See on raske ja läbiraputav sündmus, mis vanemaid sügavalt puudutab.



Erivajadustega lapse kasvatamine on tegelikult rõõm, kuid samas toob see kaasa palju katsumusi, näiteks on väga raske tegeleda lapse koolitamise ja harimisega. Kahjuks peab siinkohal tõdema, et Eesti haridussüsteem peab veel palju arenema, et saavutada olukord, kus erivajadustega laps ei peaks käima koolis, mis asub tihti kodust eemal. Õnneks on paljud tavakoolid juba valmis ka vastu võtma lihtsamate erivajadustega lapsi. Puue ei tohiks olla märk, mis lapse kooli ukse taha jätab.



Kooli leidmine on kergem, kui lapsel on vaid üks erivajadus. Keskmise või raske vaimse ala­arenguga laste jaoks on meie maa­konnas kolm kooli ja vanemad peavad lihtsalt tegema vali­ku vastavalt lapse ja enda soovidele.



Vanemate seisukohalt on väga oluline, et neil oleks võimalus valida lapsele parim kool, lähtudes tema vajadustest, ilma et peaks mõtlema, kas vallal on raha, et maksta koha eest koolis, või mitte. Siinkohal peaks ju iga vallavalitsuse ametnik mõistma, et haridus on oluline iga lapse jaoks ja eelkõige tuleks arvestada lapse huve. Peab tunnistama, et erakool on rahaliselt kulukas, kuid tihti võib see olla erivajadustega lapse jaoks parim lahendus.



Mõistan väga hästi neid vanemaid, kes ei taha, et nende laps läheb kodust eemale. Meie pere tegi selle raske otsuse tänavu sügisel ja saatis 8aastase lapse, kel nägemis- ja liikumispuue, kodust kaugele kooli. Kuid eelkõige sai otsus tehtud lapse huve ja vajadusi arvestades.



Iga päev tuleb aga tegeleda mõtetega. Kuidas laps hakkama saab? Kes teda toetab? Kas tegin õige otsuse? Väga kurb on kuulda, kuidas laps igatseb koju ja tuttavasse keskkonda. On ju kodu lapse jaoks ainus turvaline paik.



Meie pojale kooli otsimine ei olnud kerge, sest tal esineb korraga mitu erivajadust - ühe kooli jaoks liiga rumal, teise jaoks liiga tark, ühe jaoks liikus iseseisvalt, teise jaoks ei suutnud olla küllalt aktiivne liikuja, ühe kooli jaoks nägi liiga palju, teise jaoks liiga vähe.


Aga mida peab tegema lapsevanema süda, kui ta on sellise pinge all? Ühiskond võiks rohkem toetada vanemat, kes on omadega ummikus. Kuid tihti ei oska ka spetsialistid vanemaid nende probleemides aidata ning võib tekkida olukord, kus vanem annab alla, kuna abi ei paista kusagilt.



Oma kogemustest võin öelda, et mind aitasid paljud inimesed, kes on samuti erivajadustega laste vanemad. Nad teavad, kui keeruline võib olla sobiliku lasteaia/kooli leidmine. Need vanemad mõistavad, aitavad nõu ja jõuga, et teised suudaksid olla tugevamad.


Sellepärast loodan, et kõik vanemad, kellel on niisugused probleemid, leiavad endale kellegi, et rääkida ühistest muredest ja loomulikult ka rõõmudest, sest koos ollakse tugevamad. See oli ka põhjus, miks alustasin vanematele tugirühma loomist.



Praegu tegutseb erivajadustega laste vanemate tugirühm Tapa vallas ning kõik, kes soovivad toetust ja vajavad meie abi, olge julged ja võtke meiega ühendust aadressil

mtu.mesilind@gmail.com

.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles