Siiri Oviir: Cat­herine Ashton avas naistele ukse

Siiri Oviir
, Euroopa Parlamendi liige (Keskerakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiri Oviir.
Siiri Oviir. Foto: .

Lõpuks ometi on jõutud sooliste põhimõtete elluviimiseni ka Euroopa Liidu tipmisel tasemel - niisugune võiks olla kõige üldisem reageering Euroopa Komisjoni endise kaubandusvoliniku paruness Catherine Ashtoni valimisele ühenduse välisministriks.

Sooline võrdõiguslikkus ja ta­sa­kaalustatus on ELi aluspõhimõ­te, see on leidnud kajastust 50 aas­ta jooksul erinevates dokumentides, nt ka naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistes aastateks 2006-2010.

Tsiteerin: "Nais­te pidev alaesindatus poliitiliste otsuste vastuvõtmisel on demokraatia puudus. Naiste kodanikuaktiivsust ning osalemist poliitikas ja avaliku halduse kõikide tasandite (kohaliku, piirkonna, riigi, Euroopa tasandi) tippjuhtkonnas tuleb edendada."

Seega võime öelda, et jälle on astutud üks oluline samm.

Avatusest jäi puudu


Küll aga on probleemiks kinnises ringis otsustamine.

Sellele juhtisid koos paljude riikide poliitikutega tähelepanu ka europarlamendi naissaadikud oma demonstratsioonil vahetult enne ELi tippjuhtide valimist.

Otsuste kehv läbipaistvus aga ei soodusta liikmesriikide ja nende kodanike aktiivsuse kasvu ning nad ei tunne end piisavalt seotud ELi institutsioonidega.

Ja ehkki võimeka naispoliitiku valimine on kahtlemata suur samm edasi soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete realiseerimisel, oleks kahtlemata demokraatlikum ja legitiimsem, kui otsustamisprotsess oleks olnud laiem ning avatum.


Ja protseduur oleks väärinud edastamist liikmesriikidesse - valiti ju ikkagi ELi esimest ­presidenti ja välisministrit. Kandidaate oli palju, üks väärikam kui teine, seepärast oleks valikupõhimõte pakkunud ilmselt huvi suurele hulgale eurooplastest.

Eelkõige see, kuidas kompromissini jõuti, st ühisosa otsiti ja leiti. Ehk oleks siit kujunenud euroopaliku kultuuri näidistund!


Jääb loota, et tegemist ei olnud ainsa korraga, mil naine jõuab ELi tippu. Euroopas leiab kindlasti teisigi tegusaid naisi, ka siis, kui saab näiteks otsa komisjoni praeguse presidendi valitsemisaeg.


Teadmised ja sugu


Loodetavasti on Catherine Ashtoni valimine ELi välisministriks nakkav ka liikmesriikidele ning sealgi tuleb naiste edutamist kõrgematele poliitilistele ametikohtadele sagedamini ette.

Öeldu kehtib ka Eesti kohta, näiteks siis, kui taas tuleb kõne alla Euroopa Komisjoni voliniku koht. Seekord on rong juba läinud.

Pealegi ei olnudki see Eesti jaoks seekord oluline küsimus - Siim Kallas on teinud tänuväärset tööd ning põhjust teda praegu asendada ei olnud.

Ei saa ju tõsiselt võtta sisepoliitilist tähelepanu püüdmist, mida IRL kohalike valimiste eel ette võttis.

Just nii tehakse tõsisest protseduurist palagan, diskrediteeritakse lisaks iseendale ka ametiposti ja kandidaati.


Kui aga rääkida kitsas ringis otsustamisest, siis ega Eestiski asjad kiita ei ole. Kallaski tehti volinikuks kitsa ringi häältega!? Nii et nii mõnigi kritiseerija võiks koduski lahtiste silmadega ringi vaadata.

Naiste nimetamisel kõrgetele ametipostidele lähtutakse ikka ja jälle seisukohast, et sugu ei saa olla määrav, olulised on inimeste teadmised, oskused ja tahe neid ellu rakendada.

Eriti armastas seda korrata reformierakonna endine tipptegija Meelis Ato­nen.

Aga kui teadmised, oskused ja tahe on võrdsed, siis miks peaks ametikoht kuuluma mehele? Ega ometi tugevama õigusega.

Nendele, kes kipuvad aga Cat­herine Ashtonit välisministri­na juba praegu kritiseerima, tasub meenutada head eesti vanasõna: tibusid loetakse sügisel.

Usun, et lugupeetud paruness tajub ka ise seda vastutusekoormat, mida ta oma õlgadele võttis, ning teab, et tema edukus võib julgustada naisi pürgima ka teistele tippametikohtadele ning panna väärikamast väärikaid nende kasuks otsustama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles