Eelmisel sügisel said ehmatuse osaliseks pensionärid, kes olid seni käinud oma igakuise raha järel postkontoris või toonud selle neile kätte postiljon, kui teatati, et alates 2009. aastast tuleb raha kättesaamiseks minna panka või maksta kojukande eest.
Riigi soov kuluka postiteenuse pealt kokku hoida ja maksta pensioniraha välja panga kaudu andis suurema põhjuse õigustatud mureks just maapensionäridele, sest linnas on vahemaad väikesed, pangad olemas, sotsiaalhoolekande süsteemis märksa rohkem töötajaid.
Aga meie pensionärid, kes paremini või kes halvemini, leppisid muutustega.
Nüüd on pankadel pensionäridele järgmine üllatus varuks - oma pensioni kättesaamiseks pangakontorist või postipangast tuleb maksta teenustasu. Ehk teisisõnu: riikliku toetuse kättesaamine on justkui maksustatud, sest alternatiive ei ole.
Pealegi tundub, et otsus on sündinud kabinettides ja seesuguste korralduste tegijad pole käinud maapiirkondades vist isegi mitte ekskursioonil. Nad ei aimagi, et kusagil elavad inimesed, kellest lähim pangaautomaat jääb viie, kümne või koguni neljakümne kilomeetri kaugusele, kuid paraku puudub bussiühendus.
Samuti ei ole kõigi teenuste eest võimalik maal kaardiga maksta.
Ning kui arvatakse, et iga inimene võiks leida endale lähedase usaldusisiku ja sel kombel probleemi lahendada, siis niisugune lahendus on rohkem kui kummastav.
Ja kui kujutada ette olukorda, et maapiirkondade postipankadesse tellitakse korraga 40 inimese pension, siis eeldab see kindlasti kõrgemaid turvameetmeid.
Miks kritiseerida praegu seda plaani? Aga sellepärast, et on viimane aeg välja selgitada tolle plaani kitsaskohad ja teha vajalikud muudatused.