Toonasel üle aia ulatuvate hangede ja akendel õitsevate jääsõnajalgadega jõulukuul, mil ma õueteel kelku nööri pidi järele vedasin, eksis mu isakodu aiavärava taha halli habemega kaltsukaupmees.
Urve Tinnuri: Maagiline maastik kiriku ja täiskuuga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Härmas lakaga setukas aiste vahel ja korupiga regi kotte-kompse täis, mõjus ta nagu julge jõulutaat, kelle ametivennad, jänes püksis, tol ajal põranda all elasid, söandades vaid pimeduse kaitsva katte all teha kiireid visiite veendunud parteitute peredesse.
Aegumatu jõulukink
"Hei, perenaine, kas kaltsu on?" hõikas habemik mu emale, kes, seasöögiämber käe otsas, lauda poolt tuli. "Vaatame!" kõlas kelmikas vastus. Vaatamine kandis vilja, sest leidus ju igas maakodus mõni äratrööbatud põhjaga püksipaar, narmendavate käistega kuub või vanadusest kollaseks tõmbunud pitskardin, mis pelgalt pealehingamisest ähvardas tolmuks pudeneda.
Visanud kompsu teiste samasuguste sekka, kohendas räbalakaupmees õlgede seest välja vahetuskauba: savikausid, millest ühed igavalt tavalised, teistele aga kärtspunased roosid ülaäärele maalitud. Kausside kõrval oli veel midagi, mis mu pilgu ja südame lummatult vangi võttis. See oli väike, klaasitud ja raamitud akvarell, mis kujutas künkakesel asetsevat valgustatud akendega kolkakirikut. Lumine mets oli pühakojaesiselt lagendikult otsekui aukartuses kõrvale astunud, keset välja seisis üksildane kuusepuuke ning üle talverahu õhkuva vaikelu vaatas seniiti tardunud, külluslikku heledust pillav täiskuu.
Selsamal hetkel tundsin, et pean selle pildi endale saama. "Mis tühjaga teha," mühatas ema mu palve peale ja valis anumate hulgast väheldase savikausi. "See nagu loodud sousti jaoks," sõnas ta minekule seades, käskides minulgi tuppa tulla. Mu silmadest pidi paistma midagi väga meeleheitlikku või oli vanal rändkaupmehel oskust lugeda lapsehinge nagu käsulaudu, sest ta ulatas mulle igatsetud akvarelli, lausudes: "See on mu naise tehtud. Säh, võta kingituseks. Nädala pärast on ju jõulud."
Nädala pärast olid jõulud. Karjamaalt toodud kuusel põlesid küünlad ning jõuluvanagi käis, lambanahkne kasukas pahupidi seljas ja jalas kalossidega vildid, mille kandadel lapid nagu neilgi jalavarjudel, mida õhtust õhtusse nägin pliidi ees kuivamas.
Kingiks saadud täispuhutav part lakkas juba enne uue aasta kättejõudmist õhku sees pidamast, maastik kiriku ja täiskuuga aga vestis otsekui igavest jõulumuinasjuttu. Elasin ajas, mil välise hiilguse kultus varitses veel aastate kaugusel ning mil teisel moel kui praegu osati hinnata tundeid, kogemusi ning lihtsaid, silmale ja südamele kalleid asjakesi. Minu jaoks polnud see pilt üksnes asi, vaid mu omapärase sisemaailma pikendus.
Aastakümneteks, kuni vanemate surmani, jäi maalike kuuluma isakodu "väiksesse tuppa", nagu me köögi kõrval asunud kambrit kutsusime. Vahetati mööblit ja tapeete, muutusid moed ja kombed, ma sain suureks, sain oma kodu, ent iga kord, kui taadil-memmel külas olles pildi ees seisatasin, õnnestus mul pääseda selle sisse. Ükskõik mis mul ka läbi elada tuli - valutada südant, matta ja leinata varalahkunud lähedasi, tunda kartust tuleviku või selle kohatise puudumise ees, ikka aitas see ajas ja ruumis mõõtmatuna näiv vaikelu meeltel kosuda ja rahuneda. Küllap juhtus nii sellepärast, et olin kunagi ammu ja endale märkamatult õppinud armsa asja maagilisse jõusse uskuma.
Uskugem uskumatut
Tundub, et just usu vähesus on see, mis laseb meid praegu näha kui inimesi, kes on kusagile päästmatult hiljaks jäänud või saabunud kohale nii vara, et kõik algused on veel olemata. Uskuda kivisse, puusse, jumalasse, homsesse, iseendasse, parematesse aegadesse tähendab aga viibida nüüd ja praegu seespool umbusust ja lootusetusest lahutavaid raame. Seal suudame ehk märgata, et maailm pole mitte kaljune Kolgata mägi, vaid maastik tuledesäras kiriku, lumise metsa ja täiskuuga, mille valgus ulatub hingepõhjani välja.
Uskugem koos, mu head lugejad, et kellakapis elab õnnekägu, koldekivide all rõõmu sepistav ahjualune ning pööningul meisse lausa narrilt armunud tarehaldjas. Uskugem kordki aastas muinasjutud tõeliseks tõeks, ja me võime kinnitada, et oleme imet näinud.