Lood kõrvalkorterist, millest meil ei ole aimugi

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Raigo Pajula/Postimees

Filmid, mida telerist näeme, pole mõnikord pooltki nii kummastavad, traagilised ja jubedad kui tegelik elu.



Sageli ei tea me, mis sünnib kõrvalkorteris või naabermajas. Kõigest lihtsalt ei räägita. Lood, mis on seotud naiste varjupaigaga, on kõrvalseisjale uskumatud.

Paljud neist naistest tunnevad, et ei saa ilma vägivaldse meheta hakkama, sest neil on suhtesõltuvus. Sageli ei pea nad enda kallal toime pandud vägivallategusid üldse vägivallaks. Ollakse kinni mitte kodu, vaid kinnisvara küljes. Ja lõppude lõpuks, kui naabrimees joob, siis on ta joodik, ja kui võõras mees kedagi peksab, on ta pätt.

Aga kui naine armastab oma meest, võib too olla joodik ja paadunud retsidivist, kuid ta on oma ja kõik muu tuleb lihtsalt välja kannatada. Või siis mitte - otsustada hoopis küsida abi ning see vastu võtta.


Naine on "hull"
Noore pere isa, kel sirgumas kaks last, töötas Soomes. Oli seal olnud juba üle kolme aasta. Naisel oli raske üksi kõigega hakkama saada, mistõttu ta otsustas endaga toimetulemiseks abi otsida psühholoogilt. Ei teinud sellest ka ämma ees saladust.

Ühel päeval teatas abikaasa, et on leidnud endale uue armastuse ja tahab lahutust. Naine oli päri ja pakkus kokkulepet: korter jääks temale ja lastele, uus kallis auto mehele ning mees maksaks lastele alimente.

Järgmisel päeval ilmusid nende ühisesse koju mees, mehe ema ja üks tädi, keda ämm tutvustas kui oma sõbrannat, kuid kelle arvamust kasutati hiljem kui eksperdi-psühholoogi oma. Rääkisid maast ja ilmast.

Mingil hetkel läksid ämma ja mehe küsimused nii teravaks, et naine muutus närviliseks. Mees ütles, hea küll, kirjuta sellele paberile alla, saad korteri ja alimendid.
Naine oli ähmis ja kirjutaski. Teksti läbi lugemata. Hiljem selgus, et oli allkirja andud paberile, kus kirjas, et ta on nõus psühhiaatri hinnanguga: ta on ebastabiilne ning loobub oma õigusest lapsi kasvatada. Kuigi kohtus ei ole sellel paberil kaalu, oli see võimas relv manipuleerimiseks.

Mees muudkui lehvitas allkirjaga paberit ja teatas, et kui naine ei loobu korterist ja alimentidest, siis lapsi ta kohtus endale ei saa.

Naine põgenes öösel oma kahe väikese lapsega kodust, helistas naiste varjupaika ja sai abi.

"Hea mees"
Sotsiaaltöötaja tõi varjupaika naise, kes rääkis, et tal on "väga normaalne mees, lihtsalt vehkis natuke noaga, ega ma eriti viga ei saanud. Aga meie naabrinaine käib kogu aeg sinise silmaga ringi, temal on tõesti halb mees - minul ei ole kunagi sinist silma."

Jutu käigus tuli välja, et naine on sattunud haiglasse muu hulgas ka põrnarebendiga - jalahoopide tõttu, kuid mees ei peksnud kunagi nii, et jääks mingeid silmaga nähtavaid märke. Ja kui peksmiseks läks, püüdis naine olla hästi vaikne, et naabritele ei kostaks.

Naiste varjupaigast saadud abi tulemusena elab see naine mehest eemal ja saab hakkama, tal on töö ja kodu. Mees ei tea naise elukohta.

Kinnisvara nimel
Mees teadis, et naisele meeldib, kui kodu on korras. Ja ta teadis, et naist niisama lüüa ei saa, peab olema põhjus. Et naist provotseerida, võttis mees lillepotist mulda, puistas valgele vaibale. Naine läks ja koristas ära. Mehe kannatus oli väga pikk. Ta kordas protseduure mitu päeva: puistas mulda, lükkas laualt toitu maha. Kui naisel närv enam vastu ei pidanud, oli mehel põhjus lüüa.
"Peksmine polegi nii hull kui peksu ootamine," ütles see naine.

Mees on haritud ning temaga suhelnud inimesed kirjeldavad teda kui väga meeldivat ja tasakaalukat inimest. Mehe ainuke eesmärk on naine sellest korterist välja saada.

Naine ei taha aga minna, sest see on ühiselt ostetud korter.

Kui naine armastab meest
Varjupaika sattus naine, kelle mees oli vigaseks peksnud, sest naine keeldus pesemast tema järgmise naissõbra jalgu. Nimelt oli mehe peres jalapesukomme: tema ema pesi isa jalgu ning kurameerimisest saadik pesi nainegi oma mehe jalad igal õhtul puhtaks - armastusest. Ja kui mees tõi mõne teise naise koju, pidi abikaasa ka võõra jalad pesema. Sellega oli naine samuti päri. Ikka armastusest oma mehe vastu.

Naise jaoks oli majas tibatilluke tuba, kus olid kapp, voodi ja tool, rohkem sinna ei mahtunudki. Mees tõi tihti naisi koju. Aga naine armastas meest, see oli olnud ta elu eesmärk juba kümme aastat, ja seepärast tema jalgu pesi.

Kuni sai sõbranna, kes niisugusest kombest kuuldes imestas, kas see tõesti on võimalik.

Ühel päeval järjekordse naise tulles keeldus oma naine konkurendi jalgu pesemast. Sellele järgnes peks. Ning naine tõdes: "See oli minu eksimus, sõbranna ajas mu pea sassi."

Varjupaiga abiga leidis too naine küll kodu teises Eesti otsas, aga mõne aja pärast oli paar jälle koos. Armastus. Mees on ju hea peremees. Selle naise meelest.

Nagu isa, nõnda poeg
Peres kasvab neli last. Isa on sõltlane ja vägivaldne. Kõige vägivaldsem on ta oma vanima, 13aastase poja suhtes.

Ema tuli varjupaika, talle otsiti elu- ja töökoht ning kõik hakkas ülesmäge minema. Kuid ühel päeval oli ema kadunud. Varjupaiga töötaja nägi naist linnas ja alustas vestlust, kuid naine ei soovinud rääkida. Läks veidi aega mööda ja selgus, et naine oli kutsunud oma vägivaldse mehe enda juurde elama.

Isa vägivallatses oma vanima poja kallal ning too omakorda kasutab seksuaalvägivalda oma õdede-vendade ja koolikaaslaste kallal. Politsei, lastekaitsjad tegelevad perega, kuid kohtus vettpidavaid tõendeid seni pole.

Totaalne muutumine
Öösel heliseb naiste varjupaiga telefon. Räägib laps vene keeles, kiiresti ja ärevalt. Varjupaiga töötaja sõitis kohale. Selgus, et isa oli käinud õhtul kodus, võtnud ema ette ning öelnud 7aastasele tütrele ja 14aastasele pojale: "Vaadake oma ema, milline värdjas ta on. Ta on nii kole, et ma ei saa temaga isegi koos magada. Meil kõigil oleks parem, kui ta oleks surnud."

Isa läks tol õhtul ära. Öösel pojal pea valutas ja ta läks emalt tabletti küsima ning tabas ema end poomast. Poiss ei osanud midagi muud teha, kui helistas varjupaika.

Hiljem hakanud naine mõtlema, võib-olla on lastel tõesti parem, kui neile tuleb uus ema, siis on mees rahulikum ja lapsed õnnelikud.

Naine, kahekordse kõrgharidusega insener, oli täielikult kaotanud usu endasse. Mees oli ta enesehinnangu nii maha tampinud, et seda oli naise näost ja olemusestki näha - tõesti üsna ilmetu ja inetu.

Läks mööda pool aastat ja naine tuli varjupaika tänama. Esimese hooga ei tuntud teda ära: silmad särasid, hääl oli kindel ja välimus ilus.

Naine rääkis, et kui ta ühel hetkel mõistis, et mitte miski ei takista teda tervet maailma endale saamast, hakkas ta enda heaks tööle. Tõuke selleks andis varjupaiga psühholoog.

Kuid sellega asi ei lõppenud. Kui mees nägi naise tohutut muutust ja tema alimentide ja vara jagamise taotlust, asus ta oma väikest tütart terroriseerima - kui laps liikus rattaga, sõitis talle autoga järele, tekitades allaajamise hirmu. Ähvardas teda lastekodusse anda, sest ema on hull. Varjupaiga advokaat koostas mehele kirja, kus selgitas argumenteeritult, et kui too lapse piinamist ei jäta, tuleb pahandusi.

Mees otsustas oma uue perega ära kolida.

Ketis naine
Ühes eramajas, kõrge kuuseheki taga elavad mees ja naine. Mees ütles naisele: "Sinul ei ole vaja kusagil käia: toidu toon koju, telekas on."

Kui naine läheb uksest välja, siis on tal kett ümber jala, mis ulatub kaevuni. Ja välja võib minna ainult vett tooma või lapsega mõnekümneks minutiks trepile istuma siis, kui mees on kodus.

Kord juhtus üks sugulane sinna ajal, mil meest kodus ei olnud. Külaline majja sisse ei pääsenud, suheldi läbi akna. "Sind on vaja siit kohe välja saada," otsustas sugulane. Naine pääseski akna kaudu põgenema ja jõudis sugulase abil koos lapsega varjupaika.

Möödus mõni aeg ning naine lahkus salaja varjupaigast. Täpsemalt, kutsus mehe endale sinna järele.

EV seadustest lähtuvalt teavitab varjupaik kohalikku omavalitsust juhul, kui vägivalla käigus kannatavad lapsed. Tehti seda nüüdki.

Omavalitsusjuht võttis varjupaigaga ühendust ja teatas, et selline juhtum pole võimalik - naine ei ole varjupaigas lihtsalt olnud. Nimelt oli naise mees, kes on kogukonnas asjalik ja lugupeetud inimene, käinud vallas vestlemas.

Ühendust võtsid ka advokaadid, kes selgitasid, et naine pole varjupaigas olnudki. Varjupaigal on aga tõendiks koopia naise dokumendist ja tema seletuskiri toimunu kohta.

Radiaatori küljes
Ühes kodus oli selline kord: kui naine tegi midagi, mis meest vihastas, pani ta naise käeraudadega radiaatori külge.

Ühel korral juhtus aga mees ära olema kauem kui tavapärased paar-kolm päeva. Naisel oli ainult kolmeliitrine veepurk kõrval. Ja algas kütteperiood.

Naine tõmbas käeraudadega mööda radiaatorit ja tekitas nõnda kära. Naabreid hakkas see pikapeale häirima ja nad kutsusid politsei. Kui uks maha murti, leidis politsei naise, kes oli päevi oma väljaheidete sees pidanud olema, käel tugev põletushaav.

Vägivald kui mäng
Ühes peres on selline tava, et kui isal tuleb ema peksmine päevakorda, püüab isa ema kinni - justkui lõbus mäng.

Pere viis väikest last toovad juhtmed, millega ema kinni siduda. Seejärel lähevad lapsed voodi alla ning isa peksab ema. Järgmisena näeb mängu stsenaarium ette, et üks lastest helistab politseisse. Ka noorim, kaheaastane, oskab seda teha: "Politsei, politsei, tule appi!"

Ja politsei teab, kuhu minna. Isa on teinud lapsed osaliseks selles, mis peres toimub.
E

ma helistas varjupaiga meeskonna appi ning koos viie lapsega pääses ta kodust. Lapsed olid varjupaigas rõõmsad ja rääkisid: "Issi ei saa meid kätte!"
Kuid juba järgmisel päeval kutsus naine mehe järele.

Laste pärast
Varjupaika sattus üle viiekümneaastane naine. Oli selline elu näinud ja tööd teinud.

Oma elu kirjeldas nii: "Kogu elu pühendasin mehele ja lastele. Rabasin kui hull tööd teha, et lapsed saaksid süüa, riideid ja haridust. Talusin mehe jõhkrat peksu ja sõimu, ikka selle nimel, et lastel oleks isa. Ja mis nüüd - mees viskas vana välja ning tõi uue ja noore tuppa.

Lapsed aga ei taha mind enda juurde, sest ma polevat neist hoolinud. Kuidas ma siis ei hoolinud! Nende pärast ju talusin seda kõike. Aga nendel pole ei arusaamist ega tänu."

Tänu kohalikule omavalitsusele sai naine korteri ja elab seal, kuid jah, lapsed ei taha temast midagi teada, nii kole oli nende lapsepõlv ema otsuse tõttu elada koos vägivaldse isaga.

Mõelge järele ja otsige abi

Angela Olt
Viru Naiste Varjupaik

Meestele tahaks öelda, et tehke endale selgeks, milles vajate abi, ja tegelge sellega.

Kui ei oska ise, küsige abi kas või naiste varjupaiga telefonilt - anname nõu, mida teha, kui teil n-ö üle viskab.

Uuel aastal avame ka meeste varjupaiga telefoni, kus mehed saavad abi meestelt.

Naistele tahaks öelda: olge targad. Kui hakkate mehega ühist elu looma, mõelge läbi, mis on teie ootused perele, elule, mehele - ja kas see mees, kelle olete valinud oma meheks ja laste isaks, on suuteline teie ootusi täitma.

Kui võtta meheks tubli ehitaja, aga salamisi igatseda ministrit, siis tõenäoliselt ehitajast ministrit ei saa. Nii et minge targalt mehele ja austage mehe võimalusi.

Kui olete jõudnud punkti, kus elu hakkab nässu minema, hakake kohe probleemiga tegelema, enne kui üks on vigane ja teine vangis. Võimalusi selleks on palju, tuleb vaid endal tahta ja tegutseda inimlike väärtuste säilitamise nimel.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles