Käisin Rakvere kirikus. Kontserdil. Esinesid Riho Sibul ja Rein Rannap ning superstaar Birgit. Kontsert ei olnud iseenesest mitte midagi erilist, ei pugenud hinge need Rannapi kiiruga tehtud uued lood. Aga oli üks seik, mis pani mõtlema.
Repliik: Joodik ja kirik
30. detsember 2009, 08:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui kätte jõudis viimane lugu, milleks oli mõistagi "Püha öö", katsus keegi kiriku ukse linki, tahtis sisse tulla.
"Tss," sosistas talle piletimüüja viisakalt ja juhtis tähelepanu sellele, et kohe-kohe lõpeb kontsert, siis saab sisse.
Inimene muutus kärsituks ja ikka kolistas ukse kallal. Isegi üliimpulsiivse Rannapi instseneeringus vaikne "Püha öö" oli karuse Riho Sibula ettekandes jõudnud iseäranis vaikse kohani.
Ukse taga olev kodanik tõstis aina häält, räuskamiseni välja. Tagumistes ridades hakkasid inimesed nihelema, vaatasid mõistmatult üksteisele otsa, mõni lahkus kontserdilt.
Ukse taga olnud pilves kolmekümnendates aastates mees õiendas üha edasi, et miks teda kirikusse ei lasta, et lugegu piiblit, kirik peab kõigile avatud olema!
Lahkuvad inimesed pahandasid temaga. Mees võttis sellest julgust veel juurdegi.
"Isa, lähme ära," nuuksus oma kelgu nöörist kinni hoides poiss, kellel oli halb ja häbi. Oli lumine jõulureede õhtu.