Peeter Võsu: Milleks meile holokaustipäev?

Peeter Võsu.

FOTO: Erakogu

Kahekümnenda sajandi kõige massilisemaks ja ebaõiglasemaks kuriteoks ühe rahvuse vastu oli holokaust. See oli katse hävitada kogu kolme tuhande neljasaja aastase ajalooga juudi rahvas, kes oli viimased üheksateist sajandit olnud ilma oma maata, hajutatuna teiste rahvaste hulgas.


Saksa supervõimu viha juutide vastu oli nii suur, et 1942. aastal võeti vastu ametlik dokument nad kõik hävitada. Kogu rahva mõrvamine neil ei õnnestunud, kuid süütult hukati ligi kuus miljonit inimest.



Kui viia jututeema juutide hukkamisele Euroopas, on vastukaja sageli ootamatu. Esimese reaktsioonina seatakse tavaliselt kahtluse alla hukkunute arv. Paljud peavad seda liialdatuks.



Juute peetakse ka pankade ja finantsasutuste võtmeisikuteks, kes võisid oma tegudega ise sakslastes pahameelt põhjustada. Samuti pahandavad mõned, et räägitakse teiste kannatustest, kui meie oma rahva kannatusedki pole piisavalt tähelepa­nu saanud. Paljud seostavad seda teemat natsikütt Zurof­fi­ga.



Kadedus ja viha


Praegu käsitletakse surmanuhtlust lääneühiskonnas mõttetult julmana ka kurjategija suhtes. Kui mõnes Euroopa riigis rakendaks keegi seda ainult ühe mõrvari suhtes, oleks see tõenäoliselt arutelu teema num­ber üks üle kogu kontinendi.



Kum­maliselt kõ­lab vaidlus ho­lokaustis hukkunud inimeste arvu üle, mis on igal juhul kohutavalt suur, isegi juhul, kui holokausti uurijate avaldatud arvudes oleks ebatäpsusi.



Miljonite põhjuseta tapmine tundub nii uskumatu, et selliste masside taga ei osata enam tajuda iga üksiku süütu ohvri tragöödiat, mis on selleks massimõrvaks liitunud. Mastaabid on liiga suured, et arvu täpsustamine midagi sisuliselt muudaks.



Veel absurdsem kui kahelda hukkunute arvus on püüded leida mõrvaritele õigustusi. Vihkamisel, mis lõpeb mõrvaga, ei ole aktsepteeritavat põhjendust ka üksikisiku tasandil, veel vähem, kui seda tehakse riigivõimu tasandil.



Kadedus ja viha mõne "liiga eduka" juudi finantstegelase vastu kandus kiiresti üle vihkamiseks kogu rahva, kaasa arvatud laste ja imikute vastu. Mõrv tuleb tingimusteta hukka mõista.



Kannatuste võrdlemine


Arusaamatu on kannatuste omavaheline võrdlemine. Holokaustipäeva tähistamise puhul on kuuldavale toodud mõtteid, et mälestades juutide kannatusi, tuleks samal päeval ka oma hukkunuid leinata.



Kas sõbrale kaastunnet avaldades peaks iga kord avaldama kaastunnet ka kõigile oma pere liikmetele, kellel kunagi on lein majas olnud? Kõlab absurdsena!


Kes oskab näha leina oma rahva hulgas, märkab seda ka teiste puhul. Kelle lein on valusam - see on valesti üles seatud küsimus.



Juudi rahva seas on mõrvatute mälestamine loomulik emotsioon ja suhtumine. Võrdluse toomine meie hukkunutega on sel päeval kohatu. Palju mõistlikum on oma rahva hukkunuid leinata selleks eraldi seatud leinapäeval.



Eestis asub paik, kust saadi esimesed asitõendid holokausti toimumise kohta. Teise maailmasõja lõpul üritasid taganevad Saksa väed hukata kõik veel elus olnud juudid ja jäljed sellest hävitada.



Kloogal õnnestus neil küll enamiku vangide hukkamine, kuid jälgi sellest ei jõudnud nad seoses kiire taganemisega enam kustutada. Mahalastute surnukehad olid puudega vaheldumisi asetatud ja riitadena põlema pandud, kuid mitu riita jäid alles.



Kloogalt saadi rohkem kui 2000 hukkunu täpsed nimed ja fotod veel põlemata inimriitadest. Hukkamisel puhkenud paanika käigus õnnestus ka umbes 80 vangil põgeneda. Mõne aasta eest vestlesin Benyamin Anolikuga, kes oli põgenenud laagrist ja varjanud ennast saksa valvurite lahkumiseni ning kes seejärel oli sõitnud Iisraeli, kus ta tänaseni elab.



Kuna Klooga oli esimeseks paigaks maailmas, kus dokumenteeriti holokausti koledused, on see ka esimeseks ekspositsiooniks maailma suurimas holokausti memoriaalis - Yad Vashemis Jeruusalemmas.



Klooga on olnud ka Eesti holokausti mälestuspäeva tähistamise paigaks alates 2003. aastast, kui seda peetakse 27. jaanuaril riikliku tähtpäevana. Mälestuspäevaks valiti Auschwitzi surmalaagri kui suurima hukkunute hulgaga laagri vabastamise aastapäev.



Tänavu kogunevad Eesti ja Iisraeli esindajad Kloogale, et süüdata küünlad ja asetada mälestusmärgile pärjad hukkunute mälestuseks.



Hukkunuid tulevad mälestama ka Eesti kirikute nõukogu esindaja, juudi pearabi ning mitme riigi suursaadikud ja esindajad, kes peavad seda mälestust tähtsaks.

Tagasi üles