Vanast veskist tuleb lapsesõbralik ökokeskus

Veski omanik Katri Kaldaru.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Rakvere vallimäe veski möldri järeltulija ja alllinna veski omanik Katri Kaldaru plaanib tuulikus avada lastekeskse peresõbraliku ökokohviku ning tegevusruumid, mis arvestavad ka erivajadustega.


Mis veskisse tuleb?

Juurdeehitises on plaan avada ökopood ja ökokohvik, mis pakuvad eelkõige eestimaist toodangut. Mõte on kohvikus pakkuda hooaja kultuuridest valmistatud toite.

Inimene vajab ju kohaliku looduse pakutavat toitu, kevad algab roheliste libledega kuni sügisel õunteni välja.

Plaanis on kohapeal hakata küpsetama ka rukkileiba.
Samuti on tähtis, et ei peaks ökosalatit ja -peterselli ostma Põlvast, vaid saaksin selle siitsamast kätte.

Esimeses järjekorras on eelistatud kohalikud tootjad, seejärel Eesti, Euroopa Liidu ning mujalt maailma tootjad.

Mõningaid tooteid, näiteks riisi, ei saa ju Eestist.

Mul endal on rajatud samuti kaks ökoaeda, üks Haljalas ja teine Rakveres. Mõte tekkis sellest, et niikuinii olen kogu elu kõike ökona kasvatanud, miks mitte siis
ökomärki taotleda. Ja see ei olnud üldse nii keeruline kui räägitakse. Inimesed olid väga sõbralikud.

Taimetoodangu inspektsioon väljastab ökomärgi ja kontrollib, et kõik nõuetele vastaks. Muide, banaanikoori ja viinamarju ei tohi ökokomposti panna.

Hoopis midagi muud on see, kui sul on oma aed, teed suvehommikul ukse lahti ja laps läheb sööb maasikaid, napsab murulauku peale, kui see, et sa lähed supermarketisse ja sa isegi ei mäleta enam, mis kultuur peaks Eestis parajasti saaki andma.

Ökokohvik on eelkõige mõeldud nii, et kliendil oleks tervislik toit ja perel oleks seal mõnus koos olla. Vanem ei pea muretsema, et laps lööb end kuhugi terava nurga vastu ära või et pole kohta, kus mähkmeid vahetada.

Kohvikusse on plaanitud ka väike mängunurk, kus erinevas vanuses lapsed leiavad endale tegevust.

Kas enne oli olemas idee või veskihoone?

Hoone ostsime kuus aastat tagasi. Algul ei olnud konkreetset ideed. Kuna õppisin ise tol ajal kunsti, siis ma teadsin, et äraelamiseks pean hakkama midagi muud tegema. Selle mõttega saigi veski ostetud. Mul oli mitu ideed, mis seal võiks olla.

Seoses laste sünniga olen ise väga palju uurinud tervisega seotud valdkondi, eriti laste tervisega. Mind ajas vihale, et isegi kui ma tahaksin oma lastele keemiavaba toitu osta, poleks see võimalik.

Nõnda oli mul idee, et veskisse tulevad ökopood ja ökokohvik, aga vaba pinda oli veel. Siis mõtlesin, et lähen küsin neilt inimestelt, kes on lastega seotud, mida nemad arvavad, mis lapsi silmas pidades Rakveres veel puudub.
Käisin tosinas kohas, enamikus oldi väga sõbralikud, mõeldi kaasa, vastati mu küsimustele.

Eriti palju häid ideid oli Rakvere haigla ämmaemandatel ja Kungla lasteaia Muumide rühma lastel.

Laste fantaasia on üldse võrratu ja lõputu ja see ongi tore. Arvan, et laste fantaasiale tuginevad dekoratsioonid ja väljapanekud, mis muutuksid, võiksid seal olla küll.

Pärast küsitlust tundub mulle, et kõige enam on Rakveres kõrvale jäetud just erivajadustega lapsed.

Kes teeb hoone projekti?

Projekteerin ise koos vennaga, arhitekt Taavi Kaldaruga, kaasatud on ka Saaremaa arhitekt Mihkel Koppel, kes on spetsialiseerunud just veskitele.

Puuetega Inimeste Koja kaudu oleme konsulteerinud inimeste endiga, sest üks asi on invanõuded, teine asi inimeste tegelikud vajadused. Mõne asja peale tavainimene lihtsalt ei tule.

Milline "uus veski" täpsemalt tuleb?


Veski ise peaks tulema võimalikult autentne. Plaanis on ehitada uus pea ja tiivad hakkaksid ringi käima väikse elektrimootoriga. Praegu on veski kehand seest tühi. Säilinud on vaid esimene vahelagi.

Kindlasti taastame kõik korrused, kokku on neid neli. Veski esimesele korrusele tuleb samuti kohvik, mida on vajadusel võimalik teistest ruumidest, korrustest eraldada.

Juurdeehitus tuleb kahekordne, vahele on planeeritud galerii ja galerii katusele väliterrass, kus on võimas pöörlevaid veskitiibu vaadata. Siseõu on kinnine, et lapsed ei pääseks autoteele ja neil oleks võimalus õues joosta ja mängida.

Terve esimene korrus ja siseõu on ligipääsetavad ja turvalised ka ratastoolis lapsele. Planeeritud on invalift, ma ei tea, kas jätkub praegu raha, aga vähemasti on planeeritud ja tulevikus saab teostada.

Teisel korrusel saaks teha füsioteraapiat, huviringe lastele, sünnipäevi pidada jne.

Veskist teisel pool teed on vaba plats ja tegime linnale ettepaneku, et sinna võiks tulla laste mänguväljak, mis võiks arvestada ka erivajadustega lastega. Seda võeti detailplaneeringus arvesse.

Mul on väga hea meel, et Rakvere linn on tulvil häid, sõbralikke ja abivalmis inimesi. Seda sain ma teda, kui suhtlesin linnarahvaga.

Veskiprojekti võib mõneti ühisprojektiks pidada, sest väga palju inimesi on mulle nõu andnud ja kaasa mõelnud, nad annavad ka konkreetset abi, alustades oma vennast ja perest, sugulastest, sõpradest kuni ehitusspetsialistide ja riigiametnikeni välja. Aitäh kõigile!

Kas plaanite poe- ja kohvikupidamist üksi korraldada?

Kindlasti mitte. Loodan teha koostööd eelkõige kohalike kasvatajatega. Poes pakuksin nii öko- kui talutoodangut, kindlasti on kohalik talutoodang parem kui kuskilt Argentiinast tulnud.

Nii nagu sel sügisel juhtus, et aiad olid lookas õunu täis, aga poes Eesti õuna ei olnud.

Toitlustuseks on loodud mul OÜ Mahe Mees, seoses laste tegevustega plaanin teha MTÜ.

Töötajaid on praegu plaanitud viis. Ise tahaksin rohkem huvitegevusele keskenduda. Oleks tore, kui võtta arvesse, mida lapsed tahavad, ja tehagi selline ring. Kõik ei pea olema traditsiooniline, vaid lähtuv laste vajadustest.

Miks ei võiks ka erivajadusega inimesed teha koostööd lastega, kas või näiteringi. Loodan, et saan kaasata toredaid inimesi, kel ei ole probleemiks õpetada lastele tavategevusi.

Kui palju teate veski ajaloost?

Käisin ajalugu Odette Kirsi käest uurimas. Ostsime hoone otse omanikelt, nad andsid ka mõningaid vanu fotosid. Isiklik seos just selle veskiga on see, et minu vanaisa on härra Sõnajala ristipoeg. Ostmise hetkel ma seda ei teadnud.

Sain innustust sellest, et härra Sõnajalg oli olnud väga edumeelne mees. Kui tulid elektrimootorid, soetas ta elektrimootorid ja jahvatas kolme tonni asemel kakskümmend tonni jahu päevas. See andis mulle innustust leida veskile kasutus - sel ei pea olema ainult üks funktsioon.

Vana Sõnajalg käis ajaga kaasas ja ka mind meelitavad metalltiivarood, mis kestavad 50 aastat - olen 50 aasta pärast ise 80 ja ei pea vahepeal mõtlema, mis neist saab. Kui teha tiivad üleni puidust, siis kestaksid need kindlalt vaid kümme aastat.

Kuidas plaanite kogu seda suurt ettevõtmist finantseerida?


Meil on omafinantseering. Toetust olen küsinud muinsuskaitseametist veski pea ja tiibade ehituseks.


Kahjuks on nii, et terve ja õnneliku lapse idee ei vasta toetuste kriteeriumitele, mingisse lahtrisse jääb linnukene tegemata ja ka toetus saamata. See ei heiduta mind.

Millal ehitustööd lahti lähevad?

Loodan, et saan sel kevadel ehitama hakata. Projektiosa on praktiliselt valmis.

TUULIKU LUGU

Esimesed andmed kivituuliku kohta praegusel Veski tänaval pärinevad 1820. aastast, mil see kuulus eestlasest möldrile Jacob Korthile.

Juba 1806. aastal oli Jacob Korth Rakvere hingeloendis möldrina. Seda ametit pidas mees aastakümneid ja siis tunti tema tuulikut Koorti veskina.


Aastatel 1841-1883 kuulus veski perekond Einbaulile. Sel ajal oli mõnda aega möldriks ka naine - Mari (Marie) Einbaul.

Pärast Einbaule kuulus veski mitu aastakümmet Jaan Rudenile ja seejärel V. Holmile.

1925 asus veskisse möldriks seni Vallimäe veskis töötanud Voldemar Sõnajalg.

Tema ajal tehti veskis palju uuendusi. 1926 võeti maha tiivad ja alustati jahvatamist naftamootoriga. 1933 oli veskis tulekahju, kus hävis veski pea. Pärast remonti oli veskil uus lamedam katus.

1938 hangiti esimene elektrimootor, mis hiljem asendati uute, moodsamatega. Kui naftamootoriga suudeti päevas jahvatada kolm tonni jahu, siis elektrimootoriga kuni kakskümmend tonni.

Veskis jahvatati loomajahu, kroovjahu (leivajahu), sõelajahu (nisust ja odrast). Veskis oli ka kruubimasin, tangulõikaja ja kaerapress.

1946 läks veski Linnukasvatuse Ühingu ja hiljem ETKVL Rakvere Tootmiskombinaadi valdusse. Voldemar Sõnajalg töötas möldrina 1950. aastani.

Viimaseks möldriks oli Murdjõe. Pärast jahvatamise lõpetamist on veski ruumes olnud laod, kingsepatöökoda ja kauplus.

Andmed on Katri Kaldaru saanud Odette Kirsilt.

Tagasi üles