Jüri E. Kukk: Avameelselt abielust

Jüri Kukk Foto: Elmo Riig / Sakala

Juba paarkümmend aastat on seebihuvilisi telerite ette naelutanud populaarne suhtesari "Vaprad ja ilusad".

Tegemist on õpetliku seriaaliga, mis tegelikult peaks näitama, kuidas inimesed lähisuhetes käituda ei tohi.

Forresteride maailmas on pilt­likult öeldes kõik kõigiga abi­elus olnud. Isad ja pojad on olnud seo­tud ühe ja sama naisega, vanemad löövad oma lastelt armsa­maid üle ja vastupidi ning üks ihaldatumaid peategelasi ei suuda kunagi otsustada, kumb ka­hest õrnema soo esindajast tal­le südamelähedasem on.

Igas jär­g­nevas pulmas kõlab taas ülev, kuid sõnakõlksuks muutunud fraas "kuni surm meid lahutab".

Peresidemete nõrgenemine

Okupatsiooniaja lõppedes muu­tunud ühiskondlik kord tõi kõige hea kõrval kaasa omajagu negatiivset, sest ühiskond võttis üle ka demokraatia pahed.

Perekondlike sidemete nõrgenemine on üks neist, sest inimesed on haaratud rahateenimise pöörisesse, üksteise jaoks leitakse vähem aega ning lähedased jäävad võõraks.

Möödunud sajandi lõpus sai tavaliseks vabaabielu ehk siis koos­elu vorm, mis seob ametlikust abielust vähem ning võimal­dab soovi korral kohvrid pakkida ja lihtsalt oma teed minna. See on mugav täiskasvanutele, kuid laste olemasolu korral kurvastav pisiperele.

Mäletan ammustest aegadest, kuidas ühele tuttavale külla minnes karjusid lapsed mulle juba ukselt: "Meil on nüüd uus issi!" Midagi ilusat selles polnud, pigem vajanuks nad enda juurde oma pärisisa.

Kuid elu pole kunagi mustval­ge ja sageli võib tekkida olukord, kus lahkuminek ongi mõttekas. Kui miski enam inimesi ei seo, siis lihtsalt laste pärast koos olla pole mõtet - austuse ja ar­­mastuse puudumise vanemate vahel jagavad nood kohe ära.

Ametlik suhe

Juba mõnda aega on noorte hulgas valitsenud tõdemus, et inimesel tuleb elus täiesti loomulikult ette palju suhteid ning mi­tu abielu.

Kuumana pü­siv suhe polevat lihtsalt võimeline kestma üle viie kuni seits­me aasta. Abielu kaudu enda sidumine on muutunud iganenuks ja mittevajalikuks, sest oleme vabad hinged.

Nüüdseks on mõnigi olukord siiski tõestanud, et abielul on sidumatu kooseluga võrreldes rida olulisi plusse.

Näiteks puudus missioonil langenud kaitseväelaste vabaabielunaistel õigus hukkumishüvitisele, mis aga oli ja on abikaasal.

Mul on hea meel, et üha roh­kem noori siiski abielluvad ehk siis teevad oma kooselu ametlikuks, kuigi statistika seda ei kinnita.

See küll seob vabu hingi, kuid annab perre rohkem turvatunnet. Armastavat peret näha on ka kõrvalseis­jale meeldivam kui kohata naab­rit teatud aja järel jälle uue kaas­lasega.

Samas ei tohi abielus kaasasse suhtuda kui omandisse. Just ülemäärane kiivus lõhub kooselu samamoodi kui armastuse puudumine.

Abielu ja selle värskena hoidmine on kunst, ja miks ei võiks me seda kunsti jätkuvalt oma igapäevaelus viljeleda?