Ülemöödunud esmaspäeval asus reisirong Tallinnast Rakvere poole teele vedurijuht Toivo Kauri ja tema abi Marko Bachfeldti juhtimisel. Paarisrakendina on nad sõitnud juba aastaid, ainult sihtpunktid vahetuvad, kord Tallinnast Rakverre, siis Tartusse, siis Viljandisse.
Nagu vedurijuht Toivo Kaur ja tema abi Marko Bachfeldt ise ütlevad, konkreetseid tööpäevi neil pole, sõidetakse graafiku järgi. "Väga hea on, ei teki rutiini," on vedurijuhi abi Marko Bachfeldt töökorraldusega rahul ning teatab, et kaheksast viieni töö talle üldse ei istukski.
Olgugi ta alles varajastes kolmekümnendates, on raudteetöö staaži kogunenud aastaid - Bachfeldt alustas raudteel töötamist 17aastasena. "Unistus oli tal juba kolmeaastasest peale," naerab vedurijuht Toivo Kaur, kel endal raudruunal töötamist kogunenud enam kui veerandsaja aasta jagu.
Muidugi on ka Marko Bachfeldti unistus ja eesmärk saada vedurijuhiks, kuid tuleb oodata vajaduse tekkimiseni. See tähendab, et seni, kuni ükski vedurijuht töölt ei lahku, ei ole temal lootust vedurijuhi kursustele saada. Aga see Bachfeldtit ei morjenda. Tema peamine soov on jääda reisirongide peale töötama. "Kaubarongi vedurijuhtide elu on hoopis kehvem - nemad teavad ainult seda, millal tööle lähevad, aga millal koju saavad, seda ei tea," ei meeldi Bachfeldtile seesugune töökorraldus.
Vedurijuhi elu
Kui suvel on enamasti mõnus sõita, siis talv valmistab raudteel samasuguseid probleeme nagu mujal teedelgi. Kui lumi on tuisanud raudteele, peab teinekord enne rongi edasiliikumist teed puhastama. Samuti on vahel puud raske lume tõttu teele vajunud, siis tuleb neid eemale tõstmas käia. Seni rong lihtsalt seisab ja ootab.
Muidu on nende hinnangul vedurijuhi tööpäev võrdlemisi kerge. Üksnes peatustes on vaja enam juhtimisega tegeleda, peatuste vahel vurades jookseb rong ise mööda rööpaid ning juht võib loodust jälgida või kaaslasega juttu ajada. Ja juttu jätkub neil kahel omavahel kauemaks. Kuigi Toivo Kaur ütleb, et mõnikord on hea ka vaikuses sõita.
Siis saadab ta oma abi rongi tagumisse vedurisse ja mõtleb omi mõtteid.
Raudse ruuna juhtimise tööd igavaks küll pidada ei saa. "Igal sõidul ikka midagi juhtub," ütleb Kaur rahulikult, kui Tallinnast välja sõites Lillekülas mõnisada meetrit enne ametlikku jalakäijate ülekäigukohta tume kogu üle lumiste ja libedate raudteerööbaste läheneva reisirongi eest läbi lipsab.
Kuid Kaur on rahulik - ega vedurijuht ei saa viga. "Kõige hullem on muidugi, kui rongi ette betooniveok või metsaveomasin juhtub," jätkab Kaur ja räägib, kuidas ükskord ühel rongil just nii juhtuski. Ja kuigi juhikabiin oli sisse vajutatud, pääses vedurijuht siiski ainsagi kriimuta, kuna oli visanud end kabiini põrandale maha. "Abi jooksis juba enne kabiinist tahapoole," märgib Bachfeldt muiates. "Aga väike sõiduauto ei tee rongile midagi," tunnevad mõlemad end juhikabiinis turvaliselt.
Kuigi rongile ning tema juhtidele-reisijatele on sõit turvaline, leidub ikkagi ohtlikumaid kohti, eriti just maantee ja rongirööbaste ristumiskohad, kus vedurijuht juba ette teab, et seal tuleb eriti tähelepanelik olla. "Näiteks Kaarepere ülesõit, siis Viljandi teel on ohtlikke kohti, samuti Kulli ülesõit," nimetab Kaur mõne ja lisab, et Tallinna-Rakvere liinil on samas üsnagi rahulik.
Kaur räägib, et palju on igasuguseid "ekstreemsportlasi", kes mängivad ligineva rongiga julguse katsumise mängu ja alles viimasel hetkel eest ära sõidavad või hüppavad.
"Nende pärast ei taha ju pidurdada ka," ütleb Kaur ning selgitab, et kuna rong liigub suuresti inertsi jõul, on vaid poolel Tallinnast Rakverre sõidu ajal vedavaks jõuks mootor - palju on mäest alla sõite, kus saab lasta rongil rahulikult veereda.
"No polegi mõtet ju kihutada," arvab Bachfeldt ning lisab, et kui peatusi on nii tihedalt nagu teel Tallinnast Rakverre, ei ole mõtet kiirust üles võtta, kui varsti jälle pidurdama peab hakkama. Kaur täpsustab, et reisirong võtab keskmiselt ühe liitri diislikütust ühe kilomeetri kohta. Seega kulub Tallinnast Rakverre ja tagasi sõiduks kütust umbes 300 liitrit.
Samal ajal vurab rong aga lumise metsa vahel muudkui edasi. Kaur peatub ja alustab uuesti sõitu, vahepeal laseb vilet, Bachfeldt teadustab reisijatele peatuste nimesid ning pistab igas peatuses pea aknast välja, kontrollimaks, ega keegi uste vahel pole.
Lõbusad juhtumised
"Kord sõitis rong piimaautole sisse, kogu kabiin ja vedurijuht olid piima täis," naerab Kaur. "Järgmine kord sõitis rong jälle ühele piimatooteid vedavale autole sisse. No siis rong veereski jaama, endal nina kohupiimane," tuleb Kaurile veelgi naljakam lugu meelde.
Samuti räägib ta loo joodikutest, mehest ja naisest, kes kord hommikul raudteerööbastel istudes viina võtsid. Rong aga lähenes niivõrd ootamatult, et paarike ei jõudnudki eest ära hüpata ja nad heitsid kõrvuti rööbaste vahele liipritele pikali.
"Nagu silgud olid seal, kõvasti vastu maad surutud," paneb õnneliku lõpuga juhtum Kauri senini naerust turtsuma. "Jumal kaitseb joodikuid," arvab Kaur ning lisab, et tookord mehel ja naisel vedas - jäidki ellu.
Õnnetuste põhjused
Aga õnnetused ei ole kahjuks alati naljakad või õnneliku lõpuga. "Enesetappe on palju," muutub Kaur tõsiseks ning meenutab üht 16aastast tüdrukut, kes õnnetu armastuse pärast end rööbastele heitis, ja 21aastast noormeest, kes samuti üritas enesetappu, kuid jäi siiski ellu - jalutuna.
Olgu enesetapjatega, kuidas on, aga põhiliseks õnnetuste põhjustajaks peavad Kaur ja Bachfeldt ikkagi hajameelsust ja hoolimatust. "Maanteedel pole küll tõkkeid, aga ega see ohutumaks ei muudaks, siis sõidaksid nad tõketest mööda," ütleb vedurijuhi abi ja räägib, kuidas BMW maastur sõitis teistest tõkkepuu taga seisvatest autodest ja tõkkepuust endastki mööda läheneva rongi nina eest üle raudtee.
"Ükskord jäi auto isegi korraks ülesõidule seisma ja juht vaatas mulle otsa, enne kui edasi sõitis," meenutab Kaur, kuidas autojuhid lausa narritavad.
"Nõmmkülas sõitis sõiduauto niimoodi rongi eest läbi, et nägin - vasakult tuli, aga kas ikka sai eest ära, seda ei näinudki. Hakkasin otsima, kus ta siis kadus, oligi juba vasakule kaugele ära sõitnud," tuleb Kaurile meelde veel üks kokkupuude elupõlgurist autojuhiga.
Õnnetusi saab vältida
Vedurijuht teab ka juhtumeid, kus õnnetust on suudetud vältida. "Ükskord BMW ei saanud pidama ja selle asemel et rongi ette sõita, pani hoopis kraavi," jutustab Kaur ja ütleb, et samasugune juhtum on olnud ka ühel kaubarongil kütuseveokiga. "No mõtle, mis võinuks juhtuda, kui kütust vedavale rongile oleks omakorda kütuseauto sisse sõitnud!" hüüatab Kaur.
Bachfeldt räägib, et Venemaal on raudteeohutus väga kindlalt tagatud: "Ülesõitudel tõuseb plaat niimoodi üles, et ükski auto üle ei pääse." Ta on veendunud, et taoline süsteem võiks Eestiski autoõnnetusi ülesõitudel oluliselt vähendada. "Või siis panna lamavad politseinikud," käib Bachfeldt teise mõtte välja. Arvab, et kui autojuhid enda elust ei hooli, siis auto amortisaatoritest nii palju küll, et sel juhul võetaks ehk hoog maha.
"Eks see ole kultuuri küsimus," ohkab Kaur ning nendib, et jalakäijatega pole kohe mitte midagi ette võtta. "Kui nemad juba on harjunud kusagilt üle käima, ei aita ei traataiad ega keelud - aeda lõigatakse auk sisse, keelud jätavad külmaks ja ikka ronitakse rööbastele," on Kauri sõnul püütud küll territooriumi piirata ning uitajaid sinna mitte lasta, kuid sellest pole mingisugust kasu.
Kaur võtab rongil hoo maha, hakkame Tapa jaama jõudma. "Tapal sõidavad rongid kuni 25 kilomeetrit tunnis, kuna Tapal on raudtee nii nigel, et ei kannataks suuremaid kiirusi välja," selgitab Kaur, miks Tapalt Tallinna tööle käivad inimesed peavad tükk aega kaubavagunite vahel loksudes rongiaknast linnatulesid vaatama, enne kui rongist maha kodu poole minema saavad hakata.
Tapal meie sõit lõppebki. Kaur ja Bachfeldt lasevad jaamast lahkumise märguandeks törtsu signaali ning rong veereb lumisesse pimedusse lõpp-peatuse Rakvere poole.
Õnnetusi raudteel põhjustab eelkõige tähelepanematus
Edelaraudtee ohutusjuhi Urmas Lükki sõnul on õnnetuste peapõhjus tähelepanematus - lapsed, lemmikloomad või jutukaaslased on autos, vaadatakse nende poole ega panda teed tähele.
"Nii nagu vedurijuht on tööl, peaks ka autojuht olema roolis nagu tööl ning esmajoones tegelema ikka sõitmisega," manitseb Lükki autojuhte tähelepanelikkusele.
"Reisirongi ja auto suhe on sama, mis auto ja jänese puhul - jänes saab surma, auto ehk mõnikord kriimustada, vahel sedagi mitte; kaubarongi ja auto suhe on sama nagu auto ja hiirega - sõidad üle ja ei pane tähelegi," näitlikustab Lükki erinevate liikurite masse. "Hiir on igal juhul surnud," ei ole Lükki hinnangul sõiduautol kaubarongiga kokkupõrkel võimalust õnnetust lõpust pääseda.
"Ega vedurijuhil ei olegi midagi teha, kui keegi on ees, siis annab signaali, tõmbab kiirpidurduse kangi peale, ja ongi kõik," räägib Tapalt pärit kaubarongi vedurijuht Kalle Heinaru.
Heinaru hinnangul on raudtee esindajad teinud õnnetuste vältimiseks väga palju. Lisaks raudteeala piiramisele traataiaga on paigaldatud ka kaamerad. "Aga ega see inimest tagasi ei tiri, kraest kinni ei võta, hiljem on võimalik lihtsalt vaadata, mis ja kuidas juhtus," ei takista Heinaru hinnangul inimest miski, ta peab ikka ise mõtlema, kus liigub ning kas see on ohutu.
"Rakveres näiteks on Lennuki tänava lähedale raudteed piiravasse aeda auk lõigatud ning inimesed kõnnivad sealtkaudu üle rööbaste," toob Heinaru veel ühe näite arusaamatust käitumisest piirkonnas, kus ometi on ülekäigukoht olemas.
"Kui inimene rongi alla jääb, ei jää temast mitte midagi alles, nagu hakkliha on pärast," tõdeb Heinaru. "Heal juhul jääd ellu, aga enamasti siis näiteks jalutuna," pole Heinaru sõnul rongi alla jäänud inimesel suurt pääsemislootust.
Heinaru paneb nii autoga kui ka jala liiklejatele südamele, et raudteel ei mängita ning seda ületatakse üksnes ja ainult selleks ettenähtud kohtades.
"Kõige suuremaks ohuks ning kannatajateks raudteeõnnetuse korral on ikkagi teised," palub Heinaru liiklejatel ettevaatlikum olla.