Kui ajalugu hakatakse kustutama

Ajuti on mulle jäänud mulje, et osa ühiskonnast on kimpus ajalooga. Toimunut üritatakse kas unustada või suisa kustutada. Paar päeva enne holokaustiohvrite mälestamise päeva käidi välja idee keelustada Euroopa Liidus haakrist.

Mis on selle õigustus? Nõukogude Liit hoidis sarnaseid meetmeid kasutades oma kodanikke-seltsimehi kahjulike mõjude eest, mis oleks varem või hiljem suunanud neid reaalsust perspektiivi asetama. Paraku ei olnud iga idabloki kodanik tabula rasa, millele saanuks maalida sotsialistlik-realistliku pildi õitsvast kommunismist.

On kahetsusväärne, kui riiklik, seda enam riikideülene institutsioon üritab toimida filtrina, mis kõige üllamaid aateid silmas pidades säästab ühiskonda praegusest tegelikkusest või nii mõnegi jaoks veel üsna valulikust minevikust. Igale inimesele peaks jääma vabadus anda nähtusele oma hinnang ühiskonna kammitsaid tundmata.

Holokaustiohvrite mälestamise päeva puhul peetud pöördumises märkis Iisraeli peaminister Ariel Sharon, et juutidel pole põhjust kedagi tänada, peale nende endi. See lause pani mind küsima, mida ütleks mõni Palestiina liider nende rahva saatuse kohta kuuekümne aasta pärast. Iisraeli valitsus on oma tegudes kopeerinud Natsi-Saksamaad enam, kui julgetakse tunnistada.

Palestiinlasi isoleeritakse maailmast, nad on sunnitud elama tarastatult nagu juudidki antisemiitlike repressioonide aegsel Saksamaal. Seda kõike pühalikkusest nõretava ristisõdija Ameerika Ühendriikide kaitse all, segamas üksnes Euroopa Liidu üksikud ning suutmatud katsed tagada maailmarahu ja vastastikune mõistmine.

Praegu toimuv annab tõestust olukorrast, kus ajalugu on liiga püüdlikult üritatud mälust kustutada.

Kõige koomilisem on olukord Eestis, kus Kadriorg kasutab kogu ajupotentsiaali leidmaks vastust lihtsale jah-ei-küsimusele – kas tasub Moskvasse minna. Ajalugu ei tohi unustada, kuid selle küljes rippumine ei näe samuti eriti hea välja.

9. mai 1945. aastal oli päev, mil Natsi-Saksa sõjaväe riismete juhtkond kirjutas alla tingimusteta kapitulatsioonilepingule ning Nõukogude Liit saavutas kuulsusrikka võidu Suures Isamaasõjas. 9. mai 2005. aastal on esmaspäev, nigulapäev, muuseas.

Eesti Vabariigi president teeks suure vea, kui loobuks võimalusest kohtuda maailma suurte ja vägevatega, kelle seas on ka meie naaber – tema olemasolu ei saa ignoreerida. Kui Eesti jätaks oma delegatsiooni Moskvasse saatmata, ei tõlgendataks seda kui suursuguse rahva sirgeselgsust, vaid kui pelka väiklust.

Ajalugu ei saa muuta, unustamine oleks lühinägelik. Parim, mis minevikuga teha saab, on sellega leppida. Kontsentratsioonilaagrid, Nõukogude okupatsioon on osa ajaloost. Muuta saame üksnes tulevikku ja seda saame teha täna.

Me saame toetada palestiina rahva vabaduspüüdeid, tuues paralleele meie olukorraga kolmteist aastat tagasi. Samuti saame kiita heaks presidendi visiidi Moskvasse 9. mail, tugevdamaks Eesti positsiooni rahvusvahelisel areenil ning näitamaks, et säärane väikeriik siiski eksisteerib. Mineviku haavad ei tohi ohustada kellegi tulevikku.

Joel Hirv, TÜ rahvusvaheliste suhete ring