Kirjanik Viiu Härm võttis Virumaale kaasa ainult ühe iseenda: romaani “Õhuaken” autor jutustas noortele, kuidas sündis tema kõige eluvalusam ja tõetruum teos, kus haiglapalatis heitlevad noorus ja surm.
“Mul oli väga hea meel seda preemiat saada,” tunnistas Eduard Vilde kirjandusauhinna laureaat Viiu Härm Vinni-Pajusti gümnasistidele.
Hea meel, et “Õhuakent” loeti, et auhindajate seas on palju noori. Ajal, kui teose honorar “pole nii suur, et katta kirjutamisaja leivaraha”, on 10 000 kroonist aina rõõmu.
“Mu noorim tütar küsis kohe: “Mis sa nüüd ostad? Investeerid fotodesse, jah?”” vahendab kirjanik.
Õigesti arvas. Sest ema kui kirglik loodusfotograaf polnud seni digikaamerat soetanud. “Võtsin hetk enne tulekut aparaadi kotist välja. Ma ei tohi igale poole minna mitme iseendaga ja pühendun täna ühele iseendale,” sõnab Viiu Härm.
Teatrikoolist haiglasse
“Sellist raamatut ei hakka kirjutama, kui mõtled, et see jääb poeriiulile tolmuma. See on liiga raske,” tunnistas kirjanik.
Sellepärast, et kõik raamatus on juhtunud päriselt. Tallinna tuberkuloositõrje dispanseri statsionaaris, kus lamas teatrikooli teise kursuse neiu Viiu. Otse teisele kursusele võetuna oli ta õppinud öösel kella neljani ja kihutanud juba kell seitse tantsutundi, teinud tagantjärele esimese kursuse eksameid. Sest piiga hing ei kannatanud oodata uut vastuvõttu kolme aasta pärast.
“Raamatu sisul on otsene seos Vildega. Kui haiglas lamasin, oli mind enne kinnitatud Vilde “Külmale maale” telefilmi Anni osatäitjaks. Käisin haiglast esimesel võttepäeval. Nad uskusid, et saavad minuga selle filmi ära teha. Aga sinnapaika see jäi,” räägib Härm.
Haigla järgnes teisele. “Need inimesed ja situatsioonid on mõjutanud minu elu rohkem kui miski muu,” pihib kirjanik haigla-aastatest.
“Õhuakna” tegelasi oli kirjanik endas kandnud neli aastakümmet. “Selle kandamiga, saatuse koormaga oma koju jõudnud ja esimese tütre sünnitanud, ei tahtnud ma teada millestki, tahtsin olla ainult oma pere ringis. Et sellest koormast vabaneda. Pärast tulid need mõtted tagasi,” räägib Viiu Härm, kolme tütre ema ja viie lapselapse vanaema. “Vaevalt, et ma iseenese jaoks nii tähtsat raamatut enam kirjutan.”
Paul-Eerik Rummol on luuletus, kus sõbral on õlad longus, sest teda on tabanud kolm asja: sünd, armastus ja surm. “Arvan, et pole midagi tähtsamat neist kolmest,” on Viiu Härm abikaasa luuletusega ühel meelel.
Esimene romaan “Duubel kaks” kõneles armastusest. “Õhuaken” puudutab surma. “Ajal pole kummaski raamatus mingit tähtsust, seda pole rõhutatud ühegi detaili ega lausega. Sest see kõik kestab – on olnud, on täna ja tulevastel aegadel,” arutleb Härm.
Sünd kui ehk kõige raskem on veel sündimata. “Sünd on midagi niisugust, et peab leidma selle võtme, kuidas temani jõuda. See on keeruline,” lausub kirjanik.
“Õhuakna” ilmaletulek polnud kerge. Valmis kirjutatud ühele kolmandikule ei lisandunud kaua sõnagi. Neli aastat. “Lähedased ja sõbrad ütlesid, et ei maksa seda aega endas puutuda, see teeb sulle halba,” meenutab Härm, kuidas arvuti taha istumine tähendas valulist astumist tegelaste ilma. “Kõhklesin - anda kliinilist surma sõnades edasi on peaaegu võimatu. Kartsin, et kui ma ei suuda edasi anda seda ainsamat hetke, kaotab raamat oma mõtte. Ootasin hingevärinal, mis sellest raamatust jõuab lugejani.”
Vilde-preemia on üks tõestus, et ma ei ole seda rasket teed läbi käinud asjata, rõõmustas Viiu Härm.
Loomine algab pilgust
Vilde-auhinna vaagijatel seisis “Õhuakna” kõrval luuleraamat “Keegi teeline”, mis koondab Viiu Härmi neli varasemat kogu ja 300 luuletusega uue kogu. Pretsedent, et kirjanik saab auhinna kahe teose eest, jäi siiski tekitamata.
“Ma olen väga inertne kuju luuletuste avaldamisega,” põhjendab poetess kogude harva ilmutamist. “Tunnen, et on hea, et niiviisi tegin – nad on seal koos, minu juurest ära, on pääsenud teele.”
Palve lugeda mõni luuletus muudab tuntud etleja nõutuks. Kavad Marie Underi, Betti Alveri, Debora Vaarandi ja Ernst Enno luulest vajanuks pilguga üle käimist. “Oma luuletused on, muide, kõige vähem meeles,” mainib Härm ja räägib, kuidas metsateel kummitama hakanud autori üle juureldes tuleb mõnikord pärast pikka peamurdmist selgus – see ju mu enda lause.
“Veel olen laps, kes päiksekiiri püüab...” algab äkki Ellen Niidu luuletus.
“...kes näoli maas üht õit võib taga nutta, peod lilli täis...” vaibub hiirvaiksesse saali.
Kõik tuleb sellest samast pilgust, millega vaatad, on kirjutamine ja pildistamine Viiu Härmi jaoks lihtsalt vaated eri nurga alt.
Loodust pildistama hakkas ta sellepärast, et polnud aega seda maalida, aga üles kirjutada, et taevas läheb roosa triip üle lillaks, ei jõudnud nii kiiresti, kui värvid muutusid.
Fotoaparaat pidi olema mälu eest. Maalimiseks pole saanud mahti tänaseni. Aga pooltõbisena korraks esimest lund pildistama rutanud, võib ta vabalt avastada end poole tunni pärast ikka veel õues, kolm filmi täis.
“Vaatasin siia sõites tammede võrasid, näpuotsad hakkasid sügelema,” sõnab Viiu Härm.
Suvel tuleb ta Virumaale fotoaparaadiga.