Triinu lasteaias on Päikesejänku rühm. Kus lapsed tiba targemad, julgemad, hakkajamad kui tavaliselt. Lisaks, kõik nad on isikupärased ja julged suhtlema. Millest see tuleb? Võta näpust.
Haridus: Näpumängud on imerelv
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm kõige suuremat Päikesejänkut on rühma kasvatajad: punapäine Marge Laasberg, sihvakas ja hirvesilmne Gerri Tensing ning ümararmas Erika Kalamees. Mis imet nad oma rühma lastega teevad, et nood veidi teistsugused tunduvad?
Imet erilist ei tehtagi. Tehakse igapäevast tööd. Näputööd. Täpsemalt: näpumängutööd. Kasvataja Erika on kolme hulgast see, kes asjast kõige rohkem rääkida oskab.
Kus mu pöial, tema siin
“Näppudest võib rääkida lõputult. Kuidas käe pealt saatust vaadatakse; et tänapäeval tõstetakse solvamise märgiks üles keskmine sõrm, vanad eestlased kasutasid selleks väikest näppu; pöidla abil mõistsid rahvamassid vanas-Roomas gladiaatoreid surma või ellu...,” hingab Erika sügavalt sisse, enne kui alustab.
Päikesejänku rühm istub igal hommikul põrandale ringi maha. Ja mängib näpumänge. On teil ehk meeles oma lapsepõlves mängitud “Patsu-patsu kooki”? See on üks klassikalistest eesti näpumängudest.
Hommikuringis istuvad kõik üksteise kõrval. Kõik on võrdsed, õpetaja pole tähtsam kui teised, tüdrukud pole paremad kui poisid. Esimene ühine mäng on “Kus mu pöial”. Lauldakse Sepapoiste viisi peal:” Kus mu pöial, kus mu pöial, tema siin, tema siin...,” siis löövad pöidlad omavahel tantsu ja siis võetakse järgmine näpp, kuni kõik sõrmed läbi proovitud saavad.
Järgmine mäng on põhimõtteliselt väga pikk luuletus, mida liigutustega saadetakse. Sellele järgneb matemaatikaharjutus. Näpud on viis väikest lindu, kes ükshaaval vurinal lendu tõusevad. Enamik rühmast oskab lahutada. 5-1, teavad nad, on 4 ja 4-1 on 3 jne. Silmapaistev saavutus nii väikeste kohta.
Niimoodi rõõmsalt ja üheskoos tegutsetakse umbes pool tundi. “Teeme veel,” ütlevad lapsed. “Teeme seda mängu veel,” manguvad nad nagu rokk-kontserdi publik. Mitut mängu korrataksegi.
Mis asja mõte on
Oleks Erika Kalamees indiaanlane, kutsuks tema suguharu teda Näpumängumammaks. Sest neid mänge ta oskab ja neist on tal palju rääkida.
Mis oli nende toredate ja pealtnäha vaid lõbustavate mängude taga? “Tegelikult tegelesime kõikide õppeainetega. Eesti keel, matemaatika, mis hakkab meile kümne piires varsti kõigile selgeks saama (kusjuures kümne piires arvutamisoskust nõutakse esimesse klassi astujalt – toim), kõnerütmi leidmine, pisut silbitamist isegi, mälutreening, loendamine edasi-tagasi,” loetleb Kalamees.
Kas mängud õpetavad lapsele ka midagi sotsiaalsest küljest? “Lapsed sätivad end iga päev õigel ajal istuma, ja kui me siis pihta ei hakka, siis Meri-Liis tekitab hommikuringi ja koos võetakse kõik asjad läbi,” toob kasvataja Erika näite, millest võime järeldada, et lapsed on õppinud oma aega planeerima.
See pole ainuke sotsiaalne oskus, mis hommikuringis külge jääb. Aja planeerimisele lisandub terve rühma omavaheline koostöö, töö väiksemates rühmades. Kiiremad ja elavamad lapsed õpivad end vaos hoidma, aremad ja aeglasemad pisut kiiremini tegutsema.
Tänapäeval ootab järjest suurem osa lapsevanemaid, et nende võsuke saaks juba lasteaiast kätte võimalikult hea stardipositsiooni edasise karmi eluvõitluse tarvis. Vanemad käivad ja nõuavad, et lasteaiaõpetajad juba 3-4-aastastele õpetaks tarkusi, mida koolis tarvis. Sotsiaalsetele oskustele tavaliselt eriti tähelepanu ei pöörata. Erika Kalamees arvab: “Inimeseks kasvamine ei ole seotud ainult aju arendamisega.”
Näpumäng kui sõrmejooga
Omaette põnev avastus on kasvataja Erika jaoks olnud järjest rohkem avastada, mis on näpumängude taga. “Käed ja sõrmed räägivad inimese olemusest rohkem, kui me arvame. Kunstnik Jarõna Ilo pööras mu tähelepanu sellele, et näole suudab inimene maski ette tõmmata, käsi tavaliselt ei valitseta. Veel tähtsam on välja mõelda, miks küsime, kuidas käsi käib?”
Käed mängivad tähtsat osa joogas, kus näpuasendeid kutsutakse mudradeks. Erika Kalamees käib trumbid lauale. Räägib, kuidas näpumängud laste tervist parandavad.
Toob näite vene pedagoogide katsetest, kus tänu näpumängudele ja eriravile suudeti vaimsete puuetega lapsed viia tavakooli, kus nad lõpuks oma vaimsete saavutustega “normaalseid” klassikaaslasi edestasid. Kuidas näpumäng paneb aluse ilusale käekirjale ning tugevale õigekirjale. Et tubli näpumängija on ka tubli arvutaja ja väga kõva meistrimees.
Et näpud on maailma kõige universaalsemad mänguasjad.
Kogu oma näpumängutarkust on Erika Kalamees nõus jagama aadressil kalamerika@hot.ee. Loomulikult on Näpumängumamma tänulik iga uue mängu eest, mida talle saadetakse. Ühel päeval valmib sellest kõigest tore raamat. Sest näpumänge, neid tema armastab.