Eestisse võrguturismile

Vahur Afanasjev
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Internet on suurepärane leiutis, mille küljes ma ripun, nagu intensiivravihaige tilguti küljes.

Ei kujuta ette, kuis saaksin üleilmse võrguta suhteid hoida, tööd teha ja enda elule monumenti sepitseda. Eriti raske oleks suhtlemine Eestiga – maapost venib Belgiasse kuni nädal aega.

Kuu viimastel päevadel tabab mind mure.

Muretsen iga paksemat elektronkirja saates või faili arvutisse laadides, kas internet mitte otsa ei saa.

Aga otsa võib internet Belgias saada küll. Nimelt kehtib siin veider tava võtta interneti eest raha mahu järgi.

Kusjuures ma saan valida vaid viie mahuga pakettide vahel, mitte tarvitada internetti sujuvalt ja vastavalt vajadusele, nagu makarone või kohvi.

Pakett, mille eest veel maksta kannatab, on limiidiga 15 gigabaiti kuus. Kui baidid täis, keerab teenusepakkuja kraani kinni.

Helista, kirjuta või mine kohale – jooksvalt baitigi juurde osta ei saa.

Kogu lõbu eest nöörib kohalik teenusepakkuja internetikasutajalt üle 700 krooni kuus, mis ei ole ka kohalike palkade järgi tühiasi.

Miks ma mõistlikumat teenusepakkujat ei vali? Sest valikut pole.

Internet ja kaabeltelevisioon on linnaosade kaupa enamasti monopoliseeritud. Minu linnajaos pakub teenust UPC. Ja kõik.

Selles mõttes on Eestis elu parem. Kuigi Elion, Starman jt käituvad ajati monopolisti moodi, ei ole nende positsioonid siiski seadusega määratud. Tänu millele on Eesti jõudnud interneti rakendamises Euroopa ja kogu planeedi esirinda.

Kui üle-eestiline wifi-võrk ka valmis tehakse, pean vist kodumaale tagasi kolima. Või vähemalt oma arvuti Eestisse võrguturismireisile saatma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles