Kirjad: Kiri Brüsselist: Heategevus ukse taga
/nginx/o/2021/01/26/13597232t1h9a37.jpg)
5. august 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Tere, mina olen tuletõrjuja,” teatas tagasihoidlik mehehääl uksetelefonis. Ehmatasin natuke – et mis siis nüüd lahti on, kas tõesti maja põleb. Muidugi ei põlenud.
Korralikus inglise keeles selgitas mees, et ta esindab kuninglikku professionaalsete tuletõrjujate ühingut ning soovib mult annetust.
Harva raatsin heategevas korras rahakotiraudu avada. Seekord siiski avasin. Tuletõrjuja sai 20 eurot ehk rohkem kui 300 krooni. Mina pälvisin kutse sügisesele tuletõrjujate peole ning punakollase redelautoga kleepeka, mille majauksele paigaldamine peaks punakukk tuleva aastani eemal hoidma.
Pärast annetuse tegemist valdasid mind mitmel päeval vastandlikud tunded. Ühest küljest oli rahast väga kahju. Teisest küljest olin uhke, et suutsin kitsidusest jagu saada ning ennast Belgia ühiskonna ja Etterbeeki kommuuni liikmena ülal pidada.
Raha pidi ju minema otse meie kommuuni vabatahtlikele tuletõrjujatele. Kohustuslik annetamine pole, aga suurem osa elanikest annetavat ikkagi.
Just käis ukse taga järgmine küsija, pakkus kuue euro ehk 30 krooni eest vahvlit müüa. Orbude toetuseks. Jätsin ostmata.
Nagu korralikule eestlasele ikka, ei ole ka mulle rohujuure tasandil heategevus ja sotsiaalse vastutuse võtmine hinge kasvanud.
Tuletõrje ja orvud tunduvad rohkem riigi ja omavalitsuste asi, mille peaks maksurahast korda ajama ning millele otse omast taskust ei raatsi sentigi loovutada.