Esimest koolipäeva peab tähistama

Maarika Kongi tõdeb, et lapsevanemad julgevad aina rohkem tema poole oma muredega pöörduda. Foto: Margus Ott

Rakvere gümnaasiumi koolipsühholoog Maarika Kongi soovitab esimest koolipäeva koos lapsega pere ringis tähistada, et anda talle kindlust ja usku endasse.

Mida esimesse klassi minev laps karta võib?

Lapse hirmud on eelkõige ikkagi lapsevanema hirmud. Lapsevanem peab enda käest küsima, millised on tema hirmud seoses lapse kooli minemisega, ja need endale sõnastama.

Enamik vanemaid kardab seda, kuidas ta lapsel minema hakkab, kas ta on piisavalt edukas ja kas oskab kõike, mida vaja. Samuti kas ta laps kohaneb teistega.

Hea on, kui laps tuleb lasteaiast, sest siis ta juba tunneb teisi lapsi. Kodust tulnud lapsel võib tõesti olla raskem suhelda ja tunnis kaasa töötada.

Kuidas oleks vanemal õige käituda? Kas ta tohib oma hirme välja näidata?

Lapsevanem peab alustuseks ise oma hirmudega toime tulema ja mõtlema, mida ta saab teha, et ta lapsel läheks koolis hästi. Ja mitte mingil juhul ei tohi lapsevanem isegi oma kehakeelega reeta lapsele oma ebakindlust või negatiivsust kooli suhtes, sest laps on ikkagi oma kodu peegel ja kõik saab sealt alguse.

Minu arvates lähevad lapsed esimesse klassi ikkagi optimistlikult, sest see on nende jaoks niivõrd tähtis pöördepunkt elus. Isegi Eestis tehtud uurimused näitavad, et peaaegu 100 protsenti lastest läheb esimesse klassi rõõmuga. Näiteks teise klassi minejate hulgas on see juba 80.

Kui laps ütleb pärast esimesi koolinädalaid, et ta ei taha enam koolis käia, kuidas siis vanem toimima peaks?

Mina propageerin nn aste-astmelt probleemiga tegelemist. Kui laps sõnab lapsevanemale, et ta ei taha enam kooli minna, siis lapsevanem saab signaali, et midagi on korrast ära. Ta peaks lapsega vestlema ning teda hoolega kuulama, et saada teada häire põhjused.

Kindlasti tuleb rääkida klassijuhatajaga. Ja kui lapse sõnum paari nädala jooksul ikkagi püsib, siis tuleb konsulteerida ka psühholoogiga. Aga esimene samm lapsevanemele on oma lapse jälgimine ja tema tähelepanelik kuulamine.

Millised peaksid olema õpetaja-lapsevanema suhted?

Mina tahan, et lapsevanem ja klassijuhataja hästi tihedalt suhtleksid. Siin jälle üks uurimuslik näide: kui laps teab, et tema ema või isa suhtleb õpetajaga, siis ta tunneb end märgatavalt turvalisemana. Tal on kergem tulla toime argipäeva raskustega.

Õnneks hakkab vähemaks jääma ka vastastikune hirm, et õpetaja kardab lapsevanemat ja vastupidi. Vanemate julgus osaleda koolis toimuvas on märgatavalt tõusnud. Ning õpetajale on samuti oluline, et vanem teaks, millise emotsiooniga läheb laps koju.

Ma olen veendunud, et igasugune individuaalne isiklik kontakt kodu ja kooli vahel on ainult positiivne.

Kas eestlane on varmas psühholoogi abi kasutama?

Vanem, kes on tõsiselt mures enda või oma lapse pärast, tuleb psühholoogi juurde. Aasta-aastalt kogen ma seda, et järjest rohkem lapsevanemaid võtab psühholoogi juurde tulekut normaalse kooliprotsessi osana.

Pigem ma arvan, et psühholoogi kardavad need täiskasvanud, kes on iseendaga tõsiselt hädas ja endalegi oma probleeme ei tunnista. Kes mängivad “jaanalinnumängu”, et küll kõik läheb iseenesest korda.

Kui vajalik on esimesest koolipäevast suure peresündmuse tegemine?

Igasugused peretraditsioonid on lapsele hästi tähtsad. Need annavad lapsele kindlust, usaldusväärsust ja stabiilsust. Esimene koolipäev, eriti veel esimesse klassi minejale, on väga tähtis ja kindlasti ma soovitan tähistada. Kohal võiksid olla vanavanemad ja teised tähtsad perevõrgustiku liikmed.

See on tähtis nii lapsele kui ka vanematele, sest kõikide abi võib olla mingil õppetöö hetkel vajalik.

Miks mitte tähistada ka viiendasse või seitsmendasse klassi minekut, sest algab ju uute kohustuste etapp?

Mida soovitada esimese klassi lapse vanemale?

Peamine on olla rahulik, sõbralik, rõõmsameelne lapsevanem, kes aitab vastutada, kes jaksab ära kuulata ja kannatlikult selgitada.

Oluline on see, et lapsel oleks kõik vajalikud asjad koolis kaasas, et tal ei tekiks situatsiooni, kus kaasõpilased halvustavalt tema poole vaatavad. Laps peab harjuma oma koolikotti lapsevanema kontrollimisel ise õhtul kokku panema.

Ka kodused ülesanded peavad olema tehtud, et laps oskaks koolitunnis vastata ja saaks eduelamusi.

Lapsele on oluline aktiivne arendav tegevus, mitte passiivne televiisori vaatamine või arvutimängude mängimine.

Oma kogemustest võin veel rääkida, et paljud probleemid saavad alguse perest, kus pole pereliikmete ühise söögikorra ja päevamuljete jagamise harjumust. Hommikusöögita last kooli saata ei tohi ja koos lapsega peab einestama vähemalt üks vanem, kes arutab lapsega eelseisva päeva läbi.

Veel tuleb vältida valmiskorraldusi. “Mine ja hakka ometi õppima!” “Korista oma tuba ära!” Valmiskorraldused halvavad lapse iseseisvuse. Tuleb tugineda nn suunavale pedagoogikale ja õpetatada last ennast oma aega ja tegevusi planeerima. “Praegu sa tahad ju natuke pärast koolipäeva mängida, eks? Mis kell sa arvad, et hakkad õppima?” Peab tekkima õpiharjumus.

Motoks lapsevanematele seaksin: olla lapsevanem on ülim vastutus. Iga päev lapse elus peab algama rõõmuga ja lõppema rahuga.

Kadri Haavajõe