Ida prefektuuri äsja loodud lastekaitseteenistuse vanema Kaili Toominga teeb murelikuks, et info laste vastu suunatud seksuaalkuritegudest üldjuhul küll jõuab politseisse, kuid seda alles tükk aega hiljem.
Lastevastane vägivald ei tohi märkamata jääda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle aasta alguses loodi prefektuuride juurde lastekaitseteenistused, millistel põhjuste see otsus just nüüd tehti?
Lastekaitseteenistuse loomine ei ole n-ö uus nähtus, varem tegelesid lastega seotud kriminaalasjade uurimisega kriminaaltalitused.
Et laste väärkohtlemine on tundlik teema, siis loodi lastekaitseteenistus, et teave antud valdkonna kuritegude kohta koonduks kindlate ametnike kätte.
Need ametnikud on saanud vastava väljaõppe ja tegelevad ainult laste vastu toime pandud süütegudega. Kitsa ametnike ringiga soovitakse kaitsta kannatanute huvisid.
Kui palju on Ida prefektuuris inimesi, kelle ainus ülesanne on sellest aastast laste vastu suunatud kuritegude avastamine ja menetlemine?
Ida prefektuuris on lastekaitseteenistuses kokku kolm menetlejat: üks Rakveres, üks Narvas ja üks Jõhvis.
Töökorraldus on nüüd hea ja hästi läbi mõeldud, sest menetlejatega saab ära katta kolm suuremat piirkonda. See annab võimaluse kohe reageerida ja operatiivselt tegutseda.
Praegu on raske anda hinnangut, kas menetlejaid on piisavalt. Tegemist on noore teenistusega ja töötulemusi on veel vara mõõta.
Vast loodud teenistusel tuleb esialgu näiteks lastele mõeldud ülekuulamisruumideta hakkama saada. Millised oleks võimalused ideaalis?
Ideaalis on arvatavasti olemas väärkoheldud laste ülekuulamise tuba. Ruum peaks olema varustatud spetsiaalse tehnikaga, eelkõige videokaameraga, sest enamik lastega tehtud ülekuulamistest salvestatakse.
Salvestiste abil saab vältida laste vastuste valesti tõlgendamist ning pole vaja korduvaid ülekuulamisi.
Samuti annavad salvestised olulist infot psühholoogidele. Ida prefektuurile on vastu tulnud Lõuna prefektuur, kus analoogne ruum on olemas, vajadusel on lubatud seda ruumi kasutada.
Kui suur probleem on alaealiste vastu suunatud kuritegevus?
Alaealiste vastu suunatud kuritegevuse hulka on raske mõõta, sest statistika ei anna adekvaatset vastust tegelikkuses toimuva kohta - osadest juhtumitest teatatakse, kuid on selliseid, millest politsei ei saa iial teada.
Registreeritud kuritegude seas on kõige rohkem koduvägivalda, samuti koolivägivalda ja muidugi internetikuritegevust. Varavastaseid kuritegusid pannakse rohkem toime avalikes kohtades, vägivalla- ja seksuaalkuritegusid aga kodus.
Laste vastu suunatud seksuaalvägivalla ulatust on ilmselt raske hinnata, sest tegu on latentse kuriteoliigiga. Paljud juhtumid ei jõuagi politseini.
Lääne-Virumaal registreeriti aastas keskmiselt viis-kuus lastevastast seksuaalkuritegu. Möödunud aastal alustati kriminaalmenetlusi kümne ümber.
Käesoleva aasta jaanuarikuus teatati juba kahest lapsega toime pandud seksuaalkuriteost, mis, tõsi küll, leidsid aset möödunud aastal. Arvan, et juhtumite kohta jõuab info politseisse, kuid murelikuks teeb asjaolu, et see jõuab hiljem, mitte vahetult pärast juhtumit.
Politsei teeb tihedat koostööd sotsiaalhoolekandega ja koolidega ning omavahel vahetatakse infot. Hea meel on, et inimesed on üle saanud valehäbist ja teadvustanud endale, et kannatanu edasisele saatusele on parem otsida abi pigem kohe, kui jätta juhtunust teatamata.
Kui altid on inimesed teada andma, kui arvavad, et perekonnas kasutatakse lapse vastu vägivalda? Või on endiselt levinud arusaam, et pole minu asi tegeleda teise pere probleemidega?
Põhiliselt annavad väärkohtlemisest teada lähituttavad, kes näevad, kuulevad ja tunnevad muret lapse pärast. Suurt rolli mängib kannatanu vanus, näiteks viieaastast väärkoheldud last märgatakse paremini kui 17aastast.
Politsei palub Virumaa õpetajatel, kasvatajatel, sotsiaaltöötajatel, naabritel ja kõigil, kel on teavet väärkoheldud (nii füüsiliselt kui seksuaalselt) laste kohta, sellest teavitada.
Sageli on inimestega suheldes selgunud, et nad ei taha sekkuda peresisestesse asjadesse, kuigi on kahtlus, et lapsega pole kõik päris korras.
Samas on palve õpetajatele ja kasvatajatele, et kui nad näevad lastel vigastusi, siis tuleb sellest politseile viivitamatult teada anda, mitte vanemaga kokkuleppeid sõlmida. Politseil on võimalused ja aega, et nii tõsiste asjadega tegeleda ja sekkuda. Laps ei tohiks jääda kaitseta ja abivajajatest tuleb teatada.
Kui palju tegelete internetis toimuva lastevastase vägivallaga?
Internetis toimuvatest vägivallajuhtumitest teatatakse vähe, mõnest üksikust juhtumist. Tegemist on enamjaolt identiteedi vargustega ehk võõras tegutseb kellegi teise nimel.
Et interneti kasutajate hulk suureneb iga aastaga, siis võib suureneda ka internetikuritegevus, sealhulgas laste ahistamine ja kiusamine. Kuigi tänapäeva lapsed on teadlikud internetis leiduvatest ohtudest, peavad nad siiski olema valvsad ega tohi suhelda ja avada end täiesti võõrastele inimestele.
Kas lastega seotud vägivallast räägitakse meedias piisavalt? Või saab sellele, kuidas seda tehakse, midagi ette heita? Et pigem skandaal kui preventiivne lugu?
Nii kurb, kui see ka pole, siis skandaalne lugu, kus kannatanuks on laps, raputab inimesi kindlasti rohkem kui preventiivne lugu. Ohtudest peaks teavitama pidevalt, mitte pärast mõnda kurba juhtumit. Meedia käsitleb hetkeks seda teemat ja paari kuu pärast vajub kogu probleem unustuse hõlma.
Kuidas oleks kõige õigem käituda sel inimesel, kes kahtleb, kas peaks politseile nähtust-kogetust teada andma?
Inimesed ei peaks kartma ja neil tuleks pöörduda politsei poole. Ametnik oskab juba edasi tegutseda, hinnata probleemi raskust ja tõsidust. Lastekaitseteenistuse kontakttelefonid on 3372567, 3222775, mobiil 5049253.
Samuti saab oma murest rääkida üleriigilisel lasteabi tasuta nõuandetelefonil 116111 või kirjutada aadressil info@lasteabi.ee.