Kohtume silmast silma peaaegu koolilapseliku Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna laureaadiga. Meid ootab naerusuine kirjanikuneiu Eia Uus, romaani “Kuu külm kuma” autor.
Kultuur: Kuu külmast kumast duaalsusse
19. aprill 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Žüriis tekkis arutelu, kas nii noor kirjanik ikka väärib preemiat. Mida ise sellest arvad?
Olen jah liiga noor, aga maailmas on ka varem olnud noori kirjanikke, kes on kirjutanud ühe väga hea teose ja hiljem kirjutavad ainult halbu raamatuid.
Aga ma loodan, et minuga nii ei lähe.
Kas lased end mõjutada teiste arvamusest?
Vahel kui bussi ootan, tulevad võõrad inimesed juurde, võtavad õlast kinni ning ütlevad, et ära sina muretse, sina teed õiget asja – kui keegi kaikaid kodaratesse pillub, siis on see nende probleem, mitte sinu.
“Kuu külmas kumas” kasutad peatükkide ees lõike Sylvia Plathi päevikust. Kuidas sai sellest kirjanikust osa sinu raamatust?
Meil olid hoopis teistsugused kirjandustunnid, palju analüütilisemad. Võetakse ette üks lehekülg teosest ning arutatakse läbi. See, et keegi sündis sellel aastal või käis seal koolis või kui palju vendi-õdesid oli, ei puutunud üldse kirjandusse.
Õppisime nii ka Sylvia Plathi luulet. Algul, kui lugesin neid luuletusi, ei tundunud ma midagi erilist. Aga kui neid analüüsima hakkasime, hakkasid need minuga haakuma. Tema romaan aitas mind tollal. Minus oli sel ajal tohutu segadus ning ma ei saanud aru, mis toimub, mis mul viga on. Siis mõistsin, et need on täiesti tavalised probleemid, ning miks mul ei võiks neid olla ... Sylvia on kogu aeg minuga kaasas olnud.
Kas arvad, et kirjandustunde tuleks ja võiks muuta Tai-pärasemaks?
Olen sellest kirjandusõpetajatega palju rääkinud. Nemad ütlevad, et see on nii kurb, et Eestis tuleb õpilasi sundida lugema. Seal aga on kõik nii huvitavaks tehtud, et kõik tahavadki lugeda Shakespeari. 14aastased poisid loevad läbi ja õpivad hea meelega monolooge pähe.
Kas eesti keelega probleeme ei tekkinud?
Olen keele suhtes üldiselt väga nõudlik. Aga ma arvan, et keeletunnetus kas on või ei ole. Emakeele õpetajadki on seda öelnud. Mul endal on kaheksa klassi emakeelt ja ma tulen sellega hästi toime. Samas on palju neid, kes on kaksteist aastat õppinud, kuid räägivad ja kirjutavad halvemini. See arvatavasti lihtsalt ei sõltu sellest, palju sa koolis käid.
Aga sellisel juhul on emakeele kirjand ju mõttetu. Mida arvad eesti keele riigieksami kirjandist?
Ma ei tea. Mina tegin selle ära. See oli lahe. Kuigi ei olnud mingit vajadust, aga ma tahtsin. Ma polnud neli aastat eesti keelt rääkinud.
Kirjutasin 20 lehekülge mustandit, siis vaatasin, et mul on siin ju ainult neli paberit - kuhu see kõik ära mahutada? Tund aega kirjutasin kõike ümber, eriti väikeses kirjas.
Miks sa romaani “Kuu külm kuma” sina-vormis kirjutasid?
Ma hakkan kirjutama ja isegi ei märka, kuidas ma seda teen ning teadmata, kellest ma kirjutan, miks või mis edasi saab. Ühe teise looga olin kaks lehekülge kirjutanud, kui sain teada, kellest. Ja see oli tema-vormis. See kõik tuleb täiesti iseenesest. Mina avastasin, et “Kuu külm kuma” on sina-vormis alles siis, kui see romaanivõistluselt tagasi tuli. Ma ei teadnud, et see eriline on ...
Aga peategelane on väga enesekeskne ning ta usub oma probleemide suurusesse. Sellega, kui ta sulle ütleb, et sul on nii raske, üritab ta sinus tekitada tohutut kaastunnet. Ta pidevalt peegeldab sinult tagasi ennast. Annab kõik oma valu sulle. See on tegelikult nii õel asi, mida teha. Tekitab sellise kastistatuse ja lükkab sind oma probleemidesse. Ja kui raamatut edasi loed, siis sa ei pane tähele, et need sinu probleemid pole.
Kas polnud keeruline kirjutada asjadest, mis on sinu endaga nii lähedalt seotud, panna ennast raamatusse?
Ma ei teadnud, et ma endast hakkan kirjutama. Siis ma hakkasin mõtlema, et see põlvkond, kus me oleme, ei vaja tuleviku utoopiaid ega keskaegseid rüütliromaane. Minu meelest ongi need asjad, mis kõige rohkem puudutavad, isiklikud. Näiteks Sylvia Plathi “Klaaskuppel” ongi midagi sellist. Ja Margaret Atwoodi “Kassisilm” - kaks sadadest. Üks kirjanik võib väga palju kirjutada häid raamatuid, kuid üks niisugune autobiograafiline on kõige siiram ja tugevama mõjuga lugejale. Ma loodan, et mu alateadvus rohkem sellist raamatut ei tee.
Kas Arden on päriselt ka olemas?
Ei. Arden on peaaegu ainus täiesti väljamõeldud tegelane.
Kuidas järgmine raamat edeneb ja millest see räägib?
Järgmine raamat on kirjutatud kahasse, ilmub sel sügisel ning räägib süütundest, pettekujutelmadest, ligimese vajamisest, ängist, kaotusest, eitamisest, unustusest ... lootusest, armastusest, õnne otsimisest, inimkonna kirjutamata reeglitest, üksindusest ... surmast. Duaalsusest – sellest, kuidas ühtegi inimest ei ole mitte kunagi ainult üks ja kuidas ühtegi nähtust ei näe kaks inimest kunagi täpselt ühtemoodi. Seda on tänu ülesehitusele alguses natukene raske lugeda. Kolmandast peatükist läheb lihtsamaks, saab juba lugeda. See on olulistest asjadest. Sellest, et kui sul on käed-jalad ja/või pea olemas, võiksid sa elada, mitte surma oodata.
Oled sa ennast leidnud?
Kindlasti ma arenen. Mitte ainult vahepeal. Kogu aeg. (Eia naerab ja ütleb: “See raiuge mu hauakivile: “Ma arenen vahepeal,” ütles blondiin ja keerutas juukseid.””) Sellega on nii, et kõik on kas nii sassis ja kriiskan veres ja ei saa üldse aru või on kõik nii hullumiseni selge. Ja mõlemad on eneseleidmise viisid. Isegi see, kui keegi su peas karjub, et “mis must saab?” Isegi see on samm edasi. Mitte, et kui sa lihtsalt istud, et täna ma pean koeraga jalutama jne – see enamasti ei vii kusagile.
Kindlasti ei ole ma ennast leidnud, kindlasti ma muutun iga päev, kindlasti ma olen väga palju muutunud sellest ajast (Näitab näpuga oma raamatu poole). Kuigi ma ei ole seda raamatut lugenud väga kaua. Aga muidugi ma armastan seda, mis oli, nii aega kui tüdrukut. Ma saan täpselt aru, mis mu sinna viis, miks ma selline olin. Ma lihtsalt pidin selle kõik läbi tegema.
Eeskujusid?
Ei ole. Võib-olla Margaret Atwood. Täiesti vaimustav, kuidas ta on oma teostes loonud maailmasüsteemi, kus iga asi on põhjusega, iga raamat on üleni unikaalne, ja ta ei korda ennast. Ma ei kujuta ette, kuhu mina jõuan. Võib-olla ma nt kahe aasta pärast saan aru, et tahan hoopis 12 last. Mul on ainult tänane päev.
Millest sa positiivsust ammutad?
Väikestest asjadest. Sul ei ole midagi suuremat kui väikesed asjad.
Maris Männiste
Leelo Laks