Ühe Eesti ohvitseri saatusest

virumaateataja.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Major Boris-Oleg-Ernst Kaljuveri, Soomusrongirügemendi I divisjoni ülem.
Major Boris-Oleg-Ernst Kaljuveri, Soomusrongirügemendi I divisjoni ülem. Foto: Tapa muuseum

Tapa oli juba enne Teist maailmasõda kohaks, kus elas ja teenis oma kodumaad hulk sõjaväelasi, kellest ühe saatusest allpool ülevaate annan.

1. augustil 1940 esines Tapal oma ülesrivistatud alluvate ees Soomusrongirügemendi I divisjoni ülem major Boris-Oleg-Ernst Kaljuveri divisjoni nõukogudemeelsele juhtkonnale üle andes kõnega, mis määras paljuski tema edasise saatuse.

NKVD protokollis (25.10.1940), mis koostati divisjoni meelt muutnud üleajateenija ülekuulamisel, on see kõne mehe tunnistuse järgi vene keeles kirjas.

Teeb au igale ohvitserile

Boris Kaljuveri olevat öelnud järgmist: “Sõbrad! Lahkun teie juurest minu vabastamise tõttu armeeteenistusest, põhjuseks oletatavad patud nõukogude võimu vastu.

Eesti valitsus otsis inimesi võitluseks nõukogude võimu vastu. Selleks osutusin ka mina ja selle ülesande olen auga täitnud. Seepärast peetakse mind nõukogude rahva vaenlaseks. Ma lahkun. Kuid kuhu? Ma lähen sinna, kuhu teil teed ei ole.

Olge ustavad oma Eesti valitsusele, paluge jumalat. Tuleb aeg, ma tulen tagasi. Jääge eestlasteks, nagu ma teid olen tundnud. Aga neid Eesti sõdureid, kes on oma meelt muutnud, ma tunda ei taha.”

Selline kõne teeks au igale ohvitserile, kes teenib oma kodumaad.

Baltisakslasest patrioot

Boris Kaljuveri (Drachenfels) sündis 19. septembril 1894. aastal Venemaal Ufaas baltisakslasest aktsiisiametniku Karl-Peter-Eduard von Drachenfelsi pojana.

Keskhariduse omandas Kaljuveri Tallinnas, sõjaväelise hariduse sai Mihhailovski suurtükiväekoolis Petrogradis, mille lõpetas 1915. a.

Noor ohvitser võitles I maailmasõjas ja tõusis suurtükipatarei ülemaks. Pärast revolutsiooni Venemaal sõdis ta valgete poolel Vene Loodearmees, tuli sealt Eesti sõjaväkke ja määrati märtsis 1920 ohvitseride reservi ja sama aasta novembris soomusrongide suurtükiväedivisjoni vanemohvitseriks.

Vabariigi valitsuse otsusega 22. veebruarist 1924 ülendati ta kapteniks. 1925. ja 1926. õppis alalisväeohvitseride suurtükiväekursustel, 1931. a juulis lõpetas välisuurtükiväe patareiülemate kursused.

2. soomusrongirügement Valgas, kus teenis kapten Drachenfels (Kaljuveri), likvideeriti 30. novembril 1934.

Kõik laiarööpmelised soomusrongid koondati Tapale ja 1. detsembrist 1934 suunati sinna soomusrongirügemendi I divisjoni soomusrongi nr 2 ülemaks ja ühtlasi patareiülemaks ka kapten Boris Drachenfels.

22. veebruarist 1935 ülendati ta majoriks. Samal ajal võttis mees uueks perekonnanimeks Kaljuveri.

Aastatel 1936 ja1937 oli ta valitud väeosa kohtu esimeheks, 1938. a juulist septembrini oli Boris Kaljuveri rügemendi ja Tapa garnisoni ülem, 1939. a jaanuaris määrati I divisjoni ülemaks.

1940. a suvel oli major Kaljuveri lühikest aega Paide linna komandant.

1940. a veebruaris autasustati teda Kotkaristi IV kl teenetemärgiga. Tapa soomusrongirügementi tagasi tulnud Kaljuveri vabastati 16. augustil 1940 omal soovil sõjaväeteenistusest.

Populaarne tapalane

Boris Kaljuveri abiellus 1922. a Alice Helgeseniga. Abielust sündisid pojad Boris-Johannes (1922) ja Volker-Uno (1925) ning tütar Rutt (1932).

Saabunud Valgast Tapale, elas Kaljuveri pere algul Nigoli pst 20 Valsineri maja üürikorteris (1. Mai pst, nõukogude ajal Tapa haigla), hiljem Käsperti majas Ambla mnt 39 (ka lastekodu Maria).

Hea suhtlejana oli major Kaljuveri populaarne ohvitser tapalaste seas. Teda tunti jahimehe ja loodussõbrana.

Valsineri majas elades kasvatas ta hoovi ehitatud linnumajas kirjatuvisid, keda rõngastas ja õpetas neile eemal lehtlas tagasipöördumist koju. Hobiks oli veel linnumunade kogumine, mille kogu võis Kaljuveril olla üks suuremaid Eestis. Linnumunad olevat ta kinkinud 1940. a Tartu ülikoolile, mille kohta aga andmed puuduvad.

Major Kaljuveri arreteeriti oma kodus 10. novembril 1940 ja 20. jaanuaril 1941. a mõisteti talle sõjatribunali otsusega kümme aastat. Ta suri (arvatavasti lasti maha) 7. juulil 1942. a Verhneižemlagis.

Lisaks eespool tsiteeritud kõnele süüdistati Boris Kaljuveri selles, et ta hoidis oma korteris brauningut 26 padruniga ja metsa peidetud vintpüssi. Kolmandaks patuks peeti seda, et ta 1939. a detsembris Eesti vabariigi ajal pildistas vene lennukeid, mis tegid hädamaandumise Tapa asunduse põllule, kui saabusid tagasi ründelennult Soome Talvesõja ajal. Neljas süüdistus seisnes selles, et võitles aktiivselt “Kodusõjas valgete poolel Punaarmee vastu”.

Sellised olid siis süüdistused ühe baltisakslasest eestimeelse ja Eestit oma kodumaaks pidava ja seda kaitsnud sõjamehe vastu.

Harri Allandi, Tapa muuseum

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles