Veiniostja reisijuht

virumaateataja.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Millist veini sa ostad, küsis mult tuttav. Kuidas sa veini valid, oli kohe järgmine küsimus. Pidasin talle siis mõneminutise loengu. Ma ei tea, kas ta jäi rahule, sest minust ta sinna riiulite vahele veini valima jäi.

Et sama probleem on vist teistelgi ette tulnud, teeme täna juttu just veinist. Selleks lehitseme Kalev Keskküla “Veinijuhti”.

Pisut ajaloost

Kes tegi maailma esimese veini, ei vist keegi. Juba Noa olevat pärast suurt veeuputust, kui ta oma laevaga Ararati mäe ots kinni jäi, esimese tööna viinapuu istutanud. Viinapuu kõlab veidi vanamoeliselt, täna öeldakse selle kohta viinamarjapõõsas.

Raamatusse jõudis vein tänu kreeklastele: kirjanduse ja filosoofia ja veini koostöö algas juba Homerosel. Mäletame ehk veel kooliajast Odysseust, kes oma veiniga kükloobi magama pani ja siis koos meestega hiiglase koopast jalga lasi.

Muistsed kreeklased jõid magusat veini veega lahjendatult. Enne napsivõtmist ehk sümpoosioni lepiti kokku, millises vahekorras vett ja veini segada. Purjutamine oli barbarite komme, mitte vabade meeste viis.

Platon soovitas noortel veiniga piiri pidada, alles neljakümneselt võis mees seda nii palju võtta, kui hing ihkab. Platon nimelt arvas, et vein aitab vanadusega koos käiva pahuruse vastu.

Sama teab ka härra Tafenau, kes Võhu veinidega enne valimisi pensionäride klubisid mööda käib.

Vein võib ka elu päästa: antropoloogide arvates jäid just need rahvad ellu, kes seda jõid. Teised surid koolerasse või kõhutõppe, sest vesi oli sageli riknenud.

Midagi sarnast juhtus mu endaga 1980ndatel Vilniuse folkloorifestivalil, kus väike pits meid päästis: et pärast lõunasööki otsustasime baarist läbi minna, saime “antiseptilise magustoidu”, ülejäänud sajad inimesed pidid kahtlase hakklihakastme pärast öö läbi kempsu vahet jooksma.

Kas vein on kasulik või kahjulik? No mis küsimus see on - loomulikult kasulik. Ta on kui looduslik aspiriin, hoiab ära trombe ja teeb vere vedelamaks. Tast on abi seedimisele, vereloomele, neerukivide vältimisel. Aga sellest kõigest teab teie perearst juba rohkem rääkida.

Veiniajakirjadest võib lugeda, et sobilik kogus olevat mehele kolm ja naisele kaks klaasi. Meedikud ütlevad, et veidi vähem: meestele kaks ja naistele üks klaas. Proovige ise järele ja leidke see oma.

Moodne seisukoht on, et kuni 35. eluaastani ei peaks terve inimene alkoholi üldse tarvitama, sest see ei anna tema tervisele midagi juurde. Siitpeale aga võiks napsivõtmine tõusujoones minna, nii et kaheksakümnese vanahärra laualt ei tohiks vein mingil juhul puududa.

Alles õpipoisid

Veinide tundmaõppimisel oleme Eestis alles algkoolitasemel. Lohutuseks ehk teadmine, et naabrid soomlased alustasid vaid paarkümmend aastat enne meid. Taani, Rootsi ja Norra olid varasemad, kuid nendegi traditsioon veinimaana on noor.

Nagu algajale kohane, alustasime magusate veinidega. Ehk mäletate neid siniseid Liebfraumilchi pudeleid, mis olid alles mõni aasta tagasi vaat et igal peolaual. Siis tulid itaallased oma “paistes” pudelis Toninoga. Nüüd on pilt siiski teisem, ju siis oleme jõudnud veinialgkooli viimasesse klassi ja ees seisab tutvumine tugevate punaste veinidega.

Eelteadmiseks, et pärisnautijad on etapis, kus otsitakse huvitavaid maitseelamusi ja selleks juuakse kõige erinevamaid jooke, hind pole oluline – oluline on elamus.

Ega magusa veini sõpradele maksa ülalt alla vaadata (nagu seda koolis vanemate klasside lapsed teevad), igaüks võib jääda oma juurde ja seda eelistada.

Siiski tasuks veiniriiuli ees seistes valida välja see ajalooline magus vein, millel on omad traditsioonid: mainitud Liebfraumilch, ungarlaste magus Tokaji või rumeenlaste Late Harvest (mäletate seda veinipudeli sildi peal pikutavat karjapoissi).

Kes on jõudnud n-ö punaveiniklassi, see teab, missugune lai valik teda ees ootab: igalt maalt ja igasuguse raha eest.

Vahelduseks tuttavatele prantslastele ja odavatele ungarlastele võiks proovida mõnd Põhja-Hispaania veini (minu viimase aja lemmikuks on Rioja /hääldame rioha/ veinid, mida hispaanlased ise väga kõrgelt hindavad).

NB! Hispaanlased (ka itaallased) annavad veinile n-ö kvaliteedimärgi:

Vino de mesa – lihtne lauavein,

Vino de la Tierra - juba parem maakonnavein,

Denominacion de Origen (DO) – see algupära on 50 kvaliteetveinipiirkonnal.

Kui pudelil on DOC, on igal juhul tegemist kvaliteetveiniga. Ka sõna RESERVA võiks kuluda pähe – see vein on laagerdunud vähemalt kolm aastat.

Tasuks mekkida ka Uus-Meremaa, Austraalia või Tšiili punaseid kaunitare. Ja nii samm-sammult, iga kord uut avastades.

Külla minnes ei maksa veini ostes koonerdada. Kui peoperemees on juhuslikult veinispets, võite odava, kuid huvitava kujuga pudelis oleva veiniga teda pigem solvata.

Raivo Riim, kombeline vestja

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles