Kultuur: Vilde laureaat kirjandusliku luukerega kirjanduskapis

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jan Kaus leidis luules publikuga ühise keele ja kinnitas, et kirjanik on tavaline inimene.
Jan Kaus leidis luules publikuga ühise keele ja kinnitas, et kirjanik on tavaline inimene. Foto: Tairo Lutter

Eduard Vilde kirjandusauhinna värskeim laureaat Jan Kaus, kellel on kirjanduslik luukere kirjanduslikus kapis, peab auhinda kirjanikkonnale oluliseks ja selle au hinnast tähtsamaks.

“Võib-olla teil on niisugune tunne, et Vilde kirjandusauhind ei ole kirjanikele eriti oluline, sest see on kohalik preemia. Aga kui levis sõnum, et sain Vilde-preemia, siis väga paljud kirjanikud, minu kolleegid, tulid õnnitlema. Kirjanikkonnale on Vilde preemia väga oluline,” ütleb romaani “Tema” eest Eduard Vilde kirjandusauhinna pälvinud Jan Kaus esimese asjana auhinnatseremoonial ja kohtumisel Vinni-Pajusti gümnaasiumis.

Ütleb täie veenvusega. Kirjanike Liidu esimehena. Küllap ta aimab siinseid sisekõhklusi, mida igal aastal õhutavad Interneti-kommentaatorid.

Kirjandus 1270. kohal

“Ääretult oluline on, et sellist auhinda hoitakse elus. Kui Eestis oleks 60 kirjanduspreemiat, siis oleks ehk palju, aga praegu Vilde-auhind mõjub tervikpildis väga hästi ja on väga vajalik. Kui vaadata seda nimekirja, kes on auhinna saanud, siis see on tõeliselt muljet avaldav.

Mul on väga suur au olla ühes rivis Mats Traadi romaaniga “Tants aurukatla ümber”, mis on eesti kirjanduse üks paremaid romaane,” tõdeb 42aastase kirjandusauhinna värskeim laureaat. Ja rõhutab: on ülimalt tähtis, et auhindamisele on kaasatud noori. Ja eriti hinnatav, et tegemist on lugejate auhinnaga, mitte kirjanike ja kirjandusteadlaste tehtud otsusega.

Võtnud taskust paberilehe Vinni-Pajusti gümnasistide küsimustega, peatub ta seitsmendal: mis tunded teid valdasid, kui kuulsite Vilde-nimelise preemia saamisest?

“Ütlen kohe ära, et väga head tunded,” sõnab Jan Kaus ja arvab, et kuna peokõned kipuvad tekitama piinlikkust, siis ta pigem loeb oma luuletusi. “Kui te pärast neid ei tukasta või pole ära hiilinud, siis võin ka ülejäänud küsimustele vastata,” lubab.

“Ja siit tuleb poeem, mis koosneb 68 osast ja kestab kaks ja pool tundi,” hoiatab kirjanik. Tegelikult tulevad luuletused. Elusatena, teatraalselt efektsete ja kuulajat kõnetavana. Etteaste lõpuks nõuti kirjanikult, kes ei oska vastata, kuidas temast sai kirjanik, luulelisa. “Veel luuletusi? Mul ei ole rohkem häid luuletusi,” kinnitab Kaus. Saal vastab naerupahvakuga.

Lemmikraamatutena nimetab Jan Kaus “Pal tänava poisse” ja “Kolme musketäri”, romaani “Tema” kontekstis on aga oluline John Fowlesi romaan “Maag”.

“Lemmikteoseid on väga palju,” ütleb Kaus. Lugemine on tema meelest kirjaniku jaoks tohutult oluline. Nii arvab täna mees, kes keskkooli ajal eriti kirjandust ei lugenud. Kuuendas klassis kirjutas Jan Kaus “jubeda seiklusromaani” “Surnud mehe käsi”, mille käsikiri “on õnneks kadunud”.

“Kui mina istuksin praegu saalis, istuksin saali tagumises nurgas oma lemmiktüdruku selja taga, itsitaks ja teeks teravmeelseid märkusi esineja kohta. Et mõnus kitkutud habe või ...” Naerupahvak saalis. “Kirjandus oli mul siis umbes kohal 1270. Murrang ilukirjanduse poole tuli väga äkki, olin siis 21-22 aastat vana. Keskkooli ajal oli mul huvi õlle ja klassiõdede vastu, vaimsed huvid tekkisid hiljem,” meenutab Kaus, kes nüüd lugemise-kirjutamise kõrvalt tekkiva vähese vaba aja veedab perega.

“Miks ma selle romaani kirjutasin? ... Meie ühiskond on kriisis eelkõige just seetõttu, et mehelikkuse kontseptsioon või arusaam mehelikkusest on kadunud. Mehed ei oska mehed olla. Nad ei oska muutuda poisist meheks. Paljud mehed käituvad nagu poisid. Kas või tänavapildis - peavad autoga kihutama, teiste vahel eluohtlikult sebima ja nii edasi-edasi-edasi. Ma ei saa sellest väga pikalt rääkida, sest meil on kokku 45 minutit,” selgitab Jan Kaus.

Aastal 1994 ilmus Kausil pseudonüümi Kalle Kilokalor all luulekogu. “Ma ei oleks pidanud seda avaldama. Aga igal kirjanikul on oma kirjanduslik luukere oma kirjanduslikus kapis,” tähendab ta.

Mis on teie kui kirjaniku jaoks elus oluline, kõlab küsimus. “Siin võib küsida, mis on teile kui inimesele elus oluline. See, et inimesed ei alandaks teineteist või üksteist. Ükskõik, kas see alandamine on füüsiline või vaimne. Inimese vaimu on nii kerge tükkideks rebida. Võime teisi inimesi hoida on väga raske tulema ...” arutleb Kaus.

Avameelselt kitarrist

Jan Kausi hea esinemine tekitab küsimuse, kas ta pole tahtnud näitlejaks saada.

“Tahtsin küll, kuid see lõppes fiaskoga. Ja see oli liiga vara,” tunnistab Kaus ja räägib avameelselt, kuidas tahtis esitada omaloodud laulu, aga pendeldavad uksed virutasid ta kitarri häälest, kuidas ta seetõttu pea kaotas ja kuidas Lembit Peterson oli vastuvõtukomisjonis ülimalt viisakas.

Kuigi kitarr on XI klassi poiste esinemisest - romaani “Tema” katkenditest kitarri saatel - käeulatuses, Kaus seda kunagist laulu esitada ei taha. “Ei. Ei,” jääb ta endale kindlaks.

Noorte aplaus kirjanikule, kes on “tavaline inimene”, tuleb südamest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles