Laual on põlev küünal ja pildialbum. 2. juulil 1988. aastal suri Taškendi sõjaväehaiglas Afganistanis haavata saanud Harri Väli. Teadaolevalt oli ta viimane Eestist pärit surmasaanu tolles sõjas. Oma poega meenutab ema Valve Väli.
Üks noorelt lõppenud elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rääkige poja sõjaväkke minekust.
Kutse sai ta 1985. aasta sügisel, aga et tal oli selg haige, siis jäi sügisel minemata. Kuuldavasti olevat siis läinud poisid sattunud teenima Musta mere laevastikku.
Harri sai siis uue kutse järgmise aasta kevadel. Saadeti kohe väljaõppele Turkmeeniasse ning sealt juba edasi Afganistani. Nad olid Harri õe tulevase mehega ühes telgis, kuid Afganistanis nad koos ei teeninud. Õemehe isal õnnestus isegi käia poisse Turkmeenias vaatamas. Pärast rääkis ta, et Harri oli just see, kellele Afganistani minek oli kõige vastumeelsem. Poisid teadsid, kuhu neid saadetakse.
Kas ta kirjutas sealt tihti?
Kirjutas kogu aeg, kaks korda kuus kindlasti. Mul on kõik kirjad alles, neid on kolm pakki. Kõik kirjad on kuidagi ühetaolised. Ega ta sellest ei kirjutanud, kui kuskil operatsioonidel käidi, võib-olla ka ei tohtinud. Samuti ei kurtnud ta midagi. Kirjutas nii mulle kui isale, kes tol ajal Loksal elas. Fotosid ei saanud ka enne kui üsna lõpus, aga needki vähesed on kehva kvaliteediga.
Kas haavatasaamisest saite kohe teada?
Haavata sai ta 18. mail, meie saime Taškendist telegrammi tükk aega hiljem, millalgi juuni keskpaigas. Harri oli saanud miinikillu pähe. Kabulis teda opereeriti, ja et juba oli alanud Nõukogude vägede väljatoomine, siis toodi ta Taškenti. Isal õnnestus saada lennukipilet ning ta lendas sinna.
Ta sai ka sealsesse sõjaväehaiglate kompleksi sisse. Harri oli ikka väga raskelt haavatud: ta oli närviosakonnas aparaatide all, kõnevõimet polnud ning teda toideti kunstlikult. Isa oli seal haiglas kuus päeva, lubati olla vist kella kaheksast neljani. Proovis Harriga mitut moodi kontakti saada, kuid ega see eriti ei õnnestunud. Tegelikult ei saanudki lõplikult aru, kas Harri tundis isa ära või ei tundnud. Raviarst ütleski siis, et pole mõtet kauem olla, sest arengut paranemise suunas ei toimu. Niipalju sai siiski teha, et lubati tuua kodule lähemale Leningradi haiglasse, kuid sinna ta ei jõudnud.
Kuidas teile poja surmast teatati?
Olen mõelnud, et emal ja lapsel on ikka mingi side. 2. juulil olin Lüganuse kirikus vanema tütre leeriteenistusel ja äkki hakkasid pisarad voolama.
Esmaspäeval, 4. juulil kutsuti kolhoosi kontorisse, seal olid siis aseesimees, sekretär ja veel mõni inimene. Kohe võeti kõne Taškenti ja sealt siis teatati, et poeg on surnud. Paluti oodata. Muidugi oli see ootuse aeg kohutav. Voorisin siis sõjakomissariaadi vahet käia.
Millal ta koju toodi?
See oli ikka tükk aega hiljem. Me olime arvestanud, millal see võiks juhtuda, ja olime ka matuse kuupäeva kindlaks määranud. Kirst toodi öösel Tallinnast Pajustisse ja pandi külmhoonesse. Mind kutsuti siis järgmine päev poega tuvastama.
Oli tinakirstus, tundsin ta kohe ära, sest eks ema ikka oma last tunneb. Lisaks oli tal sünnimärk huule kohal, see oli kohe kindel tunnus. Rahvast oli palju ja mina siis nende keskel toasussides.
Kuidas matused toimusid?
Sõjakomissar oli siis Odnenko, tema pakkus välja, et orkester ja lipud ning muud sõjaväelised auavaldused. Harri isa oli kategooriliselt selle vastu, öeldes, et poeg on oma paraadi juba saanud. Haudalaskmine käis küll püssipaukude saatel.
Tinakirstul ei olnud mingeid käepidemeid. Oli pühapäev, aega oli vähe. Kiiresti kutsuti Rakvere puusärgitöökoja mehed tööle ja need tegid siis poole päevaga kirstu valmis. Selle sisse asetati tinakirst. Harri oli pikk poiss ning võib ette kujutada, kui suur see siin valmistatud kirst pidi olema. Ärasaatmine oli kodunt Pajustist ja rahvast oli väga palju. Mina püsisin küll jalul ainult tänu rahustitele.
Suur oli üllatus, kui anti Punatähe orden. See oli siis järgmisel aastal armee aastapäeval. Kutsuti jälle kolhoosi kontorisse ning paluti paremini riidesse panna.
Kuidas elu edasi kulges?
Maja müüsin maha, sest ma ei suutnud seal enam edasi elada. Kogu aeg vaatasin teele, kas Harri tuleb. Olin teda ju kaks pikka aastat oodanud.
Närvid olid ikka suure pinge all. Jäin nii haigeks, et kuulmine kadus ära. Tänu doktor Kuusikule sain selle küll tagasi, aga ta hoiatas, et selline olukord võib korduda. Juba siis, kui Harri Afganistanis oli, tekkisid vahel unehäired.
Alguses elasin Pajustis suures majas ja 1994. aastal kolisin Rakveresse. Siin kohtusin oma koolivennaga, kes samuti oli lahutatud, ning abiellusime. Tütred on mehele läinud, on lapselapsed, elu läheb edasi.
Kas teil on ka sidemeid Afganistani veteranide organisatsiooniga?
Ei ole, alguses nagu üritati kontakti võtta. Riigikorra muutusega on kõik soodustused, nagu varem pensionile saamine, tasuta sõit jms, ära kadunud. Kunagi pakuti ka rajooni täitevkomiteest autoostuluba, kuid auto jäi saamata - ju oli seda kellelgi teisel vaja.
Ka Afganistanis hukkunute mälestuskivi avamist Lasnamäel nägin televiisorist. Pole kindel, et ma sinna läinud oleksin, aga kutse oleks ikka võinud saata.
Mida mõtlete praegusest Afganistani missioonist?
Ma saan küll loogiliselt aru poliitikute taotlustest, kuid siiski ei kiida seda heaks. Milleks oli see siis vajalik ja miks on nüüd? Ma saan aru, kui inimene sõdib oma kodumaa eest, aga kuskil võõral maal ...
Vahe tolle ajaga on selles, et praegused sõdurid on elukutselised ja see on nende valik.
Küllap nad teavad, millega riskivad. Kas neil on see mingi enese väljendamise vorm? Ei tea. Varasemal ajal polnud poistel valikut.