P, 25.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Rannap ja superstaarisaatest tuttav Taavi Peterson täiendavad teineteist

Rein Rannap ja superstaarisaatest tuttav Taavi Peterson täiendavad teineteist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Juba kümme aastat on Rein Rannap suvel ja talvel ühes klaveriga ringi rännanud. Seekordseks esinemiskaaslaseks on noor ja andekas Taavi Peterson.

Rannapi kontserdituuri “Klaver tuleb külla” kümnes sünnipäev on Eesti kirikutes enneolematuid aplause vallandanud. Rakvere kirikusse mahuvad küll kõik kuulajad kenasti ära, kuid suure huvi tõttu antakse Tallinnas 1. ja 2. augustil kaks lisakontserti.

Kontserdi esimeses pooles soleerib Rein Rannap klaveril, esitades lugusid, mis osalt on tema enda looming, kuid ka maailmaklassika paitab oma tuntud ehtsuses kuulajate kõrvu. Olen Rannapi varasema loometööga CDde vahendusel tuttav, võiks isegi öelda, et need muusikateosed on mulle pähe kulunud kui mõni vana lastelaul. Seetõttu on algul küll veidi võõrastav, kuid hiljem juba huvitav kuulata, mil moel on palad uuema ja värvikama kuue saanud.

Lood Rannapi võtmes

Klaveripalade vahel naerutab maestro publikut ning ühtäkki muutub tema ekstravagantne hoiak soojaks ja sõbralikuks. Rannap jutustab Franz Lisztist, kes oli tuntud selle poolest, et kirjutas paljudest heliteostest rapsoodiaid.

Järgneva pala tutvustuseks teatab Rannap: “Kuna Liszt ei teinud “Bohemian Rhapsodie'st” rapsoodiat, siis pidin ma seda ise tegema.”

Ning ühtäkki täitub kirik klaverihelidest, muusikapildiga, kust puudub vaid Queen ise.

Kuid Rannap oskab veelgi rohkem kuulajate nägusid naerule vedada. Silme ees keerlevad triibulised seelikud ja linased käised, kui kõlab “Vanaisa polka” Rannapi võtmes. Mida kõike saab ühest väikesest viisijupist välja meelitada!

Rannapi kergest õhinast on aru saada, et ta ootab juba seda hetke, mil saab koos Taaviga kiriku kihama panna. Kontserdi teises pooles tulevad esitusele Ruja laulud ning juba esimese etteaste ajal on inimesed seljad sirgemaks ajanud ning vaatavad toimuvat suuril silmil.

Rannap hüppab iga jõulisema akordi ajal klaveri tagant püsti ning Taavi pea on peitunud musta pilli sisemusse. Kirikuvõlvidelt kajavad vastu linnuhuiked - see on Taavi.

Tema kohta võib lugeda nii ülimaid kiitusi kui ka karme laitusi.

Verivärske laulja esinemine on tõepoolest eriline ning päris külmaks ei jäta see vist mitte kedagi.

Nagu Rannap, nii muudab ka Taavi tuntud viisid omapäraseks, ja mis kõige olulisem – paneb inimesed end kuulama.

Kui kontserdi esimene pool oli kirikuseinte vahele sobilik, siis Ruja laule oleksin meelsamini kuulanud püsti seistes (jalg hakkas vägisi kaasa tatsuma) ja vähem pühalikus paigas.

Ladus koostöö

Kontserdi ajal ei olnud aga enam aega mõelda asupaiga kohasusele. Pilk oli suunatud kord lauljale ja siis jälle tiibklaveri pedaalidele, sest neil käis tõeliselt vaatemänguline jalgade tants.

Kui kellelegi ka kontsert päris meele järele polnud, tasus jälgida kas või esinejate endi tegemislusti. Etteaste saab ju hoopis teise maigu, kui on näha, et lavalolijad tõepoolest naudivad muusikat ja koostööd.

Tagasi üles