Kultuur: Kalju Komissarov – vaba vaimu lavaletooja

Inna Grünfeldt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Maailmas on kindlasti inimesi, kel on mingi salaarmastus ...” mõlgutab Kalju Komissarov.
“Maailmas on kindlasti inimesi, kel on mingi salaarmastus ...” mõlgutab Kalju Komissarov. Foto: Tairo Lutter

Lavastaja Kalju Komissarov nimetab esietenduvat “Cyrano de Bergeraci” vaimukaks lüüriliseks armastuslooks, vaba vaimu looks, mille nimiosas avaldub Üllar Saaremäe saatanlik poeetiline potentsiaal.

Rakvere teatris reedel esietenduv Edmond Rostandi “Cyrano de Bergerac” on Lavastajate Liidu andmetel teie 91. lavastus. Miks sünnib see lavastus just siin ja praegu?

Ma pole elus kunagi arvet pidanud, mul pole ühtegi oma lavastuse kavalehte ega retsensiooni, nii et oli täitsa põnev kuulda fakti, et see on mu 91. lavastus.

Miks nüüd ja praegu, siis arvan, et kõige täpsem vastaja oleks Üllar (Saaremäe – toim). Ma määrisin talle seda asja pähe juba paar aastat varem, aga siis nad ei pidanud seda veel õigeks.

Nüüd siis on asi niikaugel, nagu nad ütlesid, et oleks vaja, et teatril oleks suur, kogu truppi hõlmav lavastus pluss sinna juurde värss - et oleks suur rühmatöö, mis tõmbaks kogu trupi pingule.

Ajalugu näitab, et aastast 1897 pärinevat “Cyranod” on lavastatud eesti teatris iga 20 aasta tagant – 1927 Paul Sepp Ants Lauteriga peaosas, 1947 Andres Särev Kaarel Karmi ja Ruut Tarmoga, 1968 Voldemar Panso Ants Eskolaga, 1986 Eino Baskin Roman Baskiniga, 2007 Kalju Komissarov Üllar Saaremäega. Mis on teie arvates see 20 aasta fenomen?

Võib-olla lihtsalt põlvkond vahetub ja korraga on vajadus rääkida armastusest, romantilisest armastusest ja ka romantilises keeles.

Võib-olla just kahekümne aasta takka tekib inimestel selline vajadus. Muud seletust ma ei oska leida. Aga ma ei tea midagi numeroloogiast ja kabalistika on minu jaoks kauge maailm.

Hiljuti üks eesti tõlkija ütles, et kui üks tükk on võetud kavva, siis on kindel, et kümne aasta jooksul ükski teine teater seda ei puuduta. Seal mingi tsükkel on. Aga lavastaja tee ja lavastuste arvestuses ma mingeid seaduspärasusi küll ei oska leida.

Mis köitis teid selles näidendis?

Esiteks ta on ääretult vaimukas lugu, minu jaoks ääretult lüüriline lugu, näitlejatele ääretult palju võimalusi pakkuv, samas on see väga tõsine väljakutse lavastajale.

Ega siis ilmaasjata ole mu kõrval jälle mu igavesti ustav meeskond – Oleg Titov, Peeter Konovalov, Krista Tool, neile on lisandunud Indrek Sammul, kes tegi vehklemisi.

Võib-olla neli aastat tagasi, kui seda näidendit esimest korda pakkusin, oleksin olnud noorem, värskem ja energilisem, aga harmoonilise meeskonnatööna on see lavastus ka sündinud.

Tohutu panuse on andnud Üllar ise oma hingejõu ja andejõu ja sellise saatanliku potentsiaaliga. Et ta on mu oma õpilane, siis on mul eriline rõõm praegu kõrvalt jälgida – poisist on mees saanud.

Vähe sellest, mitte lihtsalt mees, ta on selles teatris juba nagu issi, eestöötaja, kelle järel teised vaatavad, et kuidas, kurat, ma siis siidinahka vean, kui peremees niimoodi ees paneb.

Ja kui kannatlikult on ta valmis silmapilk midagi tagasi võtma, et aidata oma noort kolleegi otsa peale, järje peale, et ta saaks mingit elementi korrata ja saavutaks kindluse.

Seda on ääretult sümpaatne vaadata.

Kas Üllar Saaremäe oli suveräänne Cyrano rolli kandidaat?

Absoluutselt! Sellest kogu lugu hakkaski.

Täna just ütlesin, et Üllar on nii fantastilises vormis, et nüüd lähema paari aasta jooksul peab kindlasti ilmuma keegi meeshull, kes ütleks, et teeme sinuga Peer Gynti.

Ma mäletan nii Eskola kui Areni Peer Gynti ja sellepärast ütlen, et praegu Üllar on see ... See poeetiline laeng, mis selles vennas sees on, see on vapustav.

Mis lugu on “Cyrano”?

See saab olla ainult vaba vaimu lugu. Vaba vaim võib armastada ja teha poliitikat. See on samas kummalise sõpruse lugu.

Me kunagi ei tea, mis elu lõpuks võib ette keerata. Tõesti, mida vanemaks ma saan, seda rohkem olen veendunud selles, et ära ütle kunagi “ei iial”. Kõik see on seal sees. Nii truuduse kui reetmise teemad.

Mõningase lihtsustusega võib öelda, et kolm ja pool tundi ehitame ühte masinat, keerulist, põnevat, nukrat, naljakat, koomilist, selleks, et viimases vaatuses korraga selgub, et i-del on täpid hoopis teises kohas, aga neid täpipanijaid enam ei ole, sest elu lõpeb.

Kes on Cyrano? On ta häbelik poeet või häbematu petis?

Et küsimusele küsimusega ei vastata, siis ütlen väite vormis, et maailmas on kindlasti inimesi, kellel on mingi salaarmastus, mingi salajane kiindumus, millest rääkida ei tohi niikuinii, aga iga kord, kui selle peale mõtled, on magusalt valus ...

Ja siis tehakse mida iganes?

Ja ongi nii. Või vastupidi – selle nimel ei tohi mitte midagi teha.

Ta ei ole niisugune triviaalne, et Punamütsike sai Hundikesega metsas kokku ja vaatame, mis vanaema pärandusest saab.

Esimesed 29 lavastajaaastat saite läbi ilma Rakvere teatrita, siis lavastasite aastal 2000 siin “Tanja,Tanja”, 2003 “Ellumõistetud” ja 2004 “Boob teab”. Arvepidamine näitab, et praegu sünnib iga teine teie lavastus Rakveres. Kuidas on see nõnda kujunenud?

See on sellest, et kui Üllar siin jalad maha sai, ju ta tundis mingil hetkel vajadust, et vanamees võiks lavastama ilmuda.

“Tanjat” ma pakkusin talle ise, “Boobi “ pakkusin ise, tudengilavastuse pakkumine tuli teatri poolt. See on tõesti juhus. Ei ole kuskile pandud kirja, et see aasta teen seal teatris ja teine aasta teises teatris.

Missugune on Rakvere teater praegu?

Väga hea! Kui vähe neid on ja milline diapasoon, mida nad võivad endale lubada!

See kooslus Üllar ja Indrek (Saar – toim) on üks õnnelikumaid kooslusi eesti teatri ajaloos, vähemalt minu jaoks hoomatavas ajaloos, kus mina olen käppapidi sees olnud.

Mis ei tähenda, et alahindaksin kuidagi uut direktorit Joonas Tartut, vastupidi, ta on tubli noor mees, aga just see potentsiaal, mida nad siin kogu aeg vaikselt on kasvatanud, tase, mida nad on suutnud hoida, krooniks sellele maja taastamine – see on uhke ja kadestust äratav.

Kas on teada, mida järgmisena Rakveres lavastate?

Ei. Ei. Aga ma viskasin teile viite Peer Gyntist ... Ei tea, ei tea, ei tea ... Vaatame, mida kevad toob.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles