Urmas Lattikase ellu tuli muusika juba varases lapsepõlves. Küsimusele, kes ta oleks, kui poleks muusik ja helilooja, kõlab vastuseks, et ilmselt mitte keegi.
Persoon: Väike prints suure klaveri taga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Lattikas on tuttav igale inimesele, kes kas või kordki juhtunud nägema kahjuks ajalukku kadunud laulusaadet “Tähed muusikas”.
Tema on seesama alati naeratav, lokkis juustega mees, kes tihtipeale oli ainuke, kes suutis välja mõelda nõutud sõnadega laulu, aidates võistkonnakaaslasi ja muutes märkamatult vastavalt nende laulmisele tonaalsust, et “tähtede” möödapanekud jääksid kuulajate kõrvadel tähele panemata.
“Eks see saade tähendas peamiselt regulaarset sissetulekut ja natuke ka kodust tööd. Lõpu poole töötasin seal bändijuhina, kelle kohustuste hulka kuulus ka muusikaliste mõistatuste koostamine, ja see oli paras pähkel endalegi nuputamiseks,” rääkis Urmas Lattikas.
Urmas Lattikas on sündinud Tapal 1960. aasta augusti keskpaigas. Juba mõne aasta pärast said tema vanemad aru, et Urmasest tuleb muusik. Või siis otsustasid, et nii peab olema, ning hakkasid poega muusika poole juhtima.
Just vanematelt pärineb Urmas Lattikase armastus muusika vastu: tuletõrje puhkpilliorkestris mänginud isalt, kellel oli oma aja kohta päris suur noodikogu, ning pojale laule laulnud emalt. Ema on praegu pensionil, laulab Urmase väiksematele lastele rahvalaule ja pajatab muistendeid ning võib oodata, et ka Urmase nooremad pojad võtavad vanaema juhatusel isast eeskuju.
Oma lapsepõlvest rääkides ütleb nelja poja isa, et kümneid aastaid tagasi oli laps olla ilmselt pisut kergem. “Lapsel on õnneks üsna vähe vaja - ainult armastust ja hoolitsust, ja kui seda jagub, siis ongi kerge olla laps. Teisest küljest on vist nii, et tänapäeval oodatakse lapselt juba üsna varakult saavutusi ja kordaminekuid, mistõttu lapsepõlv kipub lühikeseks jääma. Selles valguses oli aastate eest vist natuke kergem.”
Rigaga tänaseni
“Ema on rääkinud, et hakkasin laulma ja rääkima umbes samal ajal. Kui sain viieseks, kinkisid vanemad mulle klaveri,” pajatas Urmas Lattikas. Muide, seesama esimene pill – pianiino Riga –, mille abil väike Urmas tegi tutvust muusikamaailmaga, on olnud temaga alati. Praegugi seisab 42aastane suurepärases korras klahvpill, mis Urmase sõnul ei lähe häälest ära isegi sellest hoolimata, et aastate jooksul on seda “piinanud” ka mehe pojad, Lattikase stuudios.
Pianiinol proovis ta järele mängida raadiost kuuldud lugusid – omamoodi esimene improvisatsiooni tund. “Hiljem juba muusikat õppides sai selgeks, et see ongi kõige tõhusam õppimise viis – kuulata, maha kirjutada, analüüsida ja järele mängida,” ütles muusik.
Kaks aastat pärast hinnalise kingi saamist, mille tähtsust on Urmase tõdemusel raske üle hinnata, astus poiss Tapa lastemuusikakooli. Sisseastumiskatsel esitas Urmas isaga, kes mängis viiulit, lõigu Chopini etüüdist nr 3 - “Kurbus”.
Tol ajal puudusid väiksel Urmasel kurvad kogemused ning etüüd tuli noorele eale vastav – pigem rõõmus kui kurb. Kuid ilmselt juba tol päeval jäi Urmas muusikakooli õpetajatele silma – noote ei tunne, aga suudab mängida tehniliselt keerulist pala, saates samas ka solisti.
Aastaid hiljem isaga lõplikult hüvasti jättes mängis Lattikas täitsa teistsugust “Kurbust” - südamest tuleva leinaga, nukrusega.
Kahes koolis õppimine pole kunagi kerge, ka siis, kui tunnetada muusikas enda tulevast elukutset. Kindlasti jäi väikesel Urmasel eakaaslastega võrreldes vähem aega, et poisilikke mänge mängida. “Aga ega midagi ka tegemata jäänud. Eelis oli ta (klaverimänguoskus – toim.) kindlasti, kas või selles mõttes, et kui oli vaja esineda, siis ei pidanud pikka luuletust pähe õppima, vaid sai mängida klaverit. See variant oli minu jaoks palju lihtsam,” naeris Lattikas.
Samas tunnistas mees, et eriti usin harjutaja ta muusikakooli ajal polnud. “Lükkasin seda ikka aina edasi, kuni eksam või esinemine juba päris lähedal, ja siis tuli end muidugi kokku võtta. Põhjustasin sellega kahjuks meelehärmi oma klaveriõpetajale Leida Viiraltile, kes oli üks ütlemata kena ja peenetundeline inimene. Kuid loodan väga, et rehabiliteerisin end hiljem pisut tema silmis, kui juba aktiivsemalt muusikaga tegelesin.”
Muusikuks sündinud
Pärast kooli lõpetamist ei tekkinud noormehel küsimustki, mida edasi õppida – Urmas viis pabereid Eesti muusikaakadeemiasse. “Ma pole vist kunagi ennast teistmoodi kui muusikuna määratlenud,” mõtiskles ta. Ehk seetõttu on ta kiire vastama küsimusele, mis isikuomadused peavad olema inimesel, kes on võtnud endale sihiks muusikamaailmas edukalt eksisteerida.
“Muusikule on väga tähtis kuulamisoskus, mõtlen siin ka inimlikku plaani, sest suur osa muusikat sünnib ju koostöös teiste muusikutega ja paljud asjad räägitakse selgeks. Veel tuleks osata eraldada olulist ebaolulisest, sest igasugust muusikat, ja ka müra, on väga palju. Kasuks tuleb tahe ja võime pidevalt uut omandada ja rutiinsest harjutamisest ei pääse üle ega ümber. Tegeleda muusikaga tähendab pühendumist ja ka loobumist.”
Urmase kinnitusel õpitakse algul muusikat kas kedagi otseselt või kaudselt jäljendades. Ning alles siis, kui muusik muutub küpseks nii moraalselt kui ka tehniliselt, leiab ta oma tee. Võib kinnitada, et praegu ei püüa Lattikas kellestki eeskuju võtta.
“Aga ma kikitan kõrvu, kui midagi põnevat kuulen,” tuleb uuesti jutuks üks tõelise muusiku tähtsamaid isikuomadusi – kuulamisoskus.
Väike prints
Urmas Lattikas on nõutud muusik, kellel on seljataga loendamatu arv kontserte.
Ta on loonud üksjagu arranžeeringuid, kirjutatud hulga muusikat. Veelgi rohkem ootab aga ees.
Praegu paneb ta noodipaberile Raivo Trassi väljatoodava teatritüki muusikat. Kirjutab eelkõige kuulajale mõeldes, lootes, et tema loodu teeb inimesed pisutki õnnelikumaks ja viib mõtted kas või korraks mujale.
Mis puudutab kontserte, siis üks lähiaja tähtsamaid esinemisi on Eesti vabariigi aastapäeva raames Stockholmis.
Nagu ka muusika, mis mitte kunagi ei kõla ühtmoodi, on ka kontserdid muusiku jaoks erineva tähtsuse ja meeleoluga ning maitse, mis pärast esinemist suhu jääb, on ka alati erinev. “Millest sõltub õnnestunud kontsert? Sellise kontserdi järel on sees eriskummaline tunne, mida ei saa jälle eriti kirjeldada, aga mis on väga selgelt äratuntav. See ei sõltu publiku hulgast ega millestki muust välisest. On ainult selline soe ja suur energia,” rääkis Lattikas.
Viimane tore kontsert oli Lattikasel Jazzkaare raames koos Tanel Rubeni projektiga “Willane bluus”, mille raadioülekannet said kuulda kõik eurooplased. “Kahjuks ei saanud selle kontserdi tõttu osa võtta Tapa muusikapäevast, mille tarvis kirjutasin ka ühe koorilaulu, koostöös väga andeka noore poetessi Kairi Krooniga. Aga usun ja loodan, et neid muusikapäevi tuleb veel palju,” on kaugele jõudnud muusik, Tapa muusikakoolis alghariduse saanud Urmas tänulik esimestele õpetajatele.
Hiljuti sai Urmas Lattikasest juhuslikult ka näitleja. Uue nädala algul saab teda näha Tartus ja Valgas Katrin Saukase “Võlas”, mis räägib kahest eesti suurest luuletajast Betti Alverist ja Heiti Talvikust.
Oma näitlema sattumisest rääkis Urmas nii: “Katrin Saukas kirjutas näidendisse sisse ühe tegelaskuju - väikese printsi Antoine de Saint-Exupéry samanimelisest raamatust. Võib ju küsida, mis on tegemist väikesel printsil eesti luulelooga, aga tulge vaatama, siis saate teada. Ja väikese printsi kehastajana nägi Katrin miskipärast just mind. See tuli mulle paraja üllatusena ja ma punnisin algul kõvasti vastu, aga et seda tükki lavastas Merle Karusoo, vaieldamatu teatriautoriteet ja muidu väga tore inimene, ning ka tema arvas, et just mina olen väike prints, siis ei jäänudki mul muud üle kui nõustuda.”
Aastatega laval olemisega harjunud Urmast aitab näitlemisel jällegi muusika, mida helilooja ise on loonud ning mida laval ka esitab.
“Kes ma oleksin, kui poleks muusik ja helilooja? Ilmselt mitte keegi,” lausus Lattikas.
Urmas Lattikas
• Sündinud 17. augustil 1960 Tapal.
• Helilooja, pianist, arranžeerija.
• Muusikaline haridus: Tapa lastemuusikakool 1967-1974 (klaver – L. Viiralt), Eesti muusikaakadeemia 1978-1986 (kompositsioon – E. Tamberg), Berklee College of Music 1990-1991 (jazzkompositsioon, klaver - William Davies).
• Esineb üksi või omanimelise ansambliga, mille põhikoosseisu kuuluvad Ain Varts – kitarrid, Raul Vaigla – bass, Raivo Tafenau – sopran- ja tenorsaksofon, Toomas Rull – trummid.
• Teinud koostööd Silvi Vraidi, Uno Loobi, Kärt Tomingase, Gerli Padari, Siiri Sisaskiga.
• Abielus, neli poega: Markus 20 (õpib muusikaakadeemias koori- ja koolimuusikat), Karl Johann 13 (õpib muusikakeskkoolis klaverit), Aleksander Sebastian 5, Theodor 3 (“Väiksemad toksivad klaveril lastelaulukesi, mida vanaema käest kuulnud.” - Urmas Lattikas).