Eduard Vilde kirjandusauhinna kätteandmisel Pajusti klubis arvas romaaniga “Mees, kes teadis ussisõnu” laureaadiseisusse tõusnud Andrus Kivirähk, et ...
Kultuur: Andrus Kivirähk mõtleb, teab ja arvab
12. aprill 2008, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
... et tal on olnud kummaline preemiate aasta. “Eks see näitab mingit konsensust, kui inimesed erinevatest geograafilistest punktidest üksteisest sõltumatult otsustavad mulle auhinna anda, siis kuidagi on see raamat neid puudutanud.”
... et on rohkem kirjanik kui ajakirjanik, ehkki õppis ajakirjanikuks. “Päevalehes ma ametis olen, aga see, mida ma kirjutan, on rohkem kirjanikutöö.”
Koomiline = traagiline
... et tema loometegevuse kohta ei käi vanasõna: kaua tehtud - kaunikene. “Ma olen niisugune kärsitu inimene. Ma ei jaksa ühe tekstiga lõputult tegeleda ega seda igavesti lakkuda. Kui mingil hetkel tundub, et ta on valmis, siis ta on valmis ja saadan ta ära. Võiks lõputult käia arvuti taga, parandada ühe ja teise sõna, aga igav hakkab.”
... et ei ole võimalik vastata, kust tulevad ideed. “Kui oleks selline koht, kust ideed tulevad, siis oleks ju mõnus kõigil sealt võtta. Aga ju mu aju töötab niimoodi veidralt.”
... et koomiline ja traagiline on sageli väga seotud. “Kui võtta klassikalise komöödiafilmi süžee, kus mees astub banaanikoorele, libiseb ja kukub pikali, siis seda peetakse väga naljakaks. Teisest küljest on see kohutavalt traagiline. Ta saab muidugi haiget, aga rahva ees kukkumine on alandav, pruut võib maha jätta ja ... Mehe seisukohast on see traagiline. “Ussisõnades” samuti on väga koomilised asjad teistpidi vaadates jälle traagilised, neid ei saagi lahku lüüa. Samuti “Rehepapis”. Me naerame iseenda üle, see on ju kurb. Meil igaühel on kurb, kui meie sõber või tuttav käitub kuidagi naeruväärselt, et tema üle naerdakse. Me saame aru, et see on naljakas, aga samas on traagiline, kui teine inimene tundub naeruväärne. Ühesõnaga: koomiline ja traagiline on üks ja sama.”
... et tal ei ole enda teoste seas lemmikut. “Olulisemad tunduvad alati viimased teosed, teised jäävad kaugemale. Aga tegelikult ei saa teoste nagu oma laste hulgast öelda ühe kohta, et see on nüüd see kõige targem ja tublim, teised on kehvemad. Ühtegi oma teost ma ei häbene ja kõiki reklaamin välja.”
... et kuigi ta armastab asju välja mõelda, põhineb kõik ikkagi elus olemasoleval. “Isegi ulmekirjanikud räägivad, et nad ei saa mõelda välja maailmu, mida inimene ette kujutada ei suuda. Kõik, mida välja mõtled, oled ikkagi kusagilt kuulnud või näinud, see on olemas ka reaalses maailmas.”
... et kirjanik ei ela kirjutades üleni oma maailmas. “Kirjutamine on põhimõtteliselt töö. Istud arvuti taha, lülitad selle sisse. Kui keegi hüüab sööma, siis katkestad töö ja lähed. Tegemist ei ole hullumeelsuses elamisega.”
... et Vilde kirjandusauhind läks õigele kirjanikule. “Kui nimetaksin kedagi teist, tähendaks, et žürii tegi vea. Ei teinud.”
... et loeb igasuguseid raamatuid, ja palju - elulugusid ja ajalugu, viimati luges krimkat. “Boriss Akunin kirjutab toredaid kriminulle, mille tegevus toimub XIX sajandi Venemaal. See on ajalookirjandus, on naljakas ja veel krimka.”
... et “Ussisõnad” on üsna verine teos, sest räägib ühe rahva ja keele väljasuremisest, ja siis peab ju keegi ära surema, ei saa, et kõik jäävad ellu. “Ta kõneleb ajast, kui ristirüütlid siia tulid, ja see oligi väga verine ja julm aeg, toores aeg. Lugesin muinasgermaani ja skandinaavia saagasid ja kroonikaid. See, mis seal toimus, oli ikka küllalt hull.”
... et peale kirjutamise tegeleb ta kirjutamisega. “Ei saa ju ütelda, et käin vahel poes ja imen tolmu. Tegelen näidendite kirjutamisega.”
... et ta ei taha rääkida oma poliitilistest vaadetest ega seisukohtadest.
... et hakkas kirjutama avaldamise eesmärgil keskkooli ajal. “Sel ajal oli niisugune tore ajakiri nagu Pikker, kuhu saatsin väikeseid naljajutte. Kui läksin Tartu ülikooli ajakirjandust õppima, oli juba kimbuke humoreske kaasa võtta.”
... et tunnustatud kirjanik olla on “päris mõnus”.
... et kirjanikuameti juures on kõige parem, et pole kaheksatunnist tööpäeva. “Täna olen siin, tööd ei tee üldse. Keegi minuga ei pahanda. Võid aega vabalt sättida, kirjutada siis, kui aega ja tahtmist on, võtta vaba päeva või vaba nädala - kuidas parajasti tööd on.”
... et seni pole tal kirjanikutööst kordagi villand saanud. “Vahel saab villand selle tööga kaasnevatest asjadest – teha kirjutisi sinna-tänna, see väsitab, ei jõua nii palju kirjutada, aga äraütlemine on jälle keeruline ja piinlik. Raamatutest ja näidenditest küll ära ei tüdine.”
... et iidolit, kelle plakat oleks voodi kohal või kellelt tahaks autogrammi, tal ei ole. “Kirjanikke on palju, kes mulle väga meeldivad, aga ma ei ole kunagi üritanud kellegi moodi olla.”
... et ta on mitmendat põlve linlane ja maal olnud üksnes suvitajana. “Pole olnud kohta, kus oleks pidanud rohima või kastma, käidi rannas, jalutati metsa vahel.”
... et romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” algtõuge pärineb Rein Taagepera artiklitest, milles ta rääkis eestlaste väljasuremisohust. “Ehk siis tekkiski mõte kirjutada selline raamat, kuidas rahvas võib välja surra, kuidas see välja võib näha. Mitte tulevikus, vaid näidata seda mineviku kaudu.”
Kasulik lisand
... et ta on väga rahul “Mees, kes teadis ussisõnu” maailmaesietendusega Rakvere linnanoorte näitetrupi esituses.
... et auhinnale lisatud vihmavari läheb kohe kasutusse. “Oleks auhindadega kaasas rohkem selliseid kasulikke asju.”
Küsimused, millele Andrus Kivirähk vastuseid andis, panid kokku Vinni ja Pajusti kandi kirjandussõbrad.
Eduard Vilde kirjandusauhinda antakse välja 1965. aastast. 1999. aastast annab auhinda välja Vinni vallavalitsus.