iDeal kampaania

Lavastus, mis ühendab osavalt spordi ja teatrikunsti

Etenduse “Piiri-pääri ... prääks-prääks ... põrutame” autor, lavastaja, kunstnik, helikujundaja ja esitaja Vahur-Paul Põldma ütleb, et see on mononäidend ja ei ole ka. On ja ei ole. Võib lausa öelda, et selline on Põldma kui lavastaja käekiri.

Mitte miski selle etenduse juures ei ole tavapärane. Näidendit mängitakse tasuta kõigile vaatajaile, mõni võib näha sellest ainult viimase minuti, kui satub seisma maa-alale, kus etendus lõpeb. Ka ei ole sugugi kindlalt selge see, kes on peategelane.

Vabas õhus

Selle lavastuse puhul ei ole aru saada, millal publik võib muutuda peategelaseks. Ka loodus võib ühel hetkel saada tähtsaimaks. Näiteks 12. juuli proovetendusel mängis vihm kuni eesriide avamiseni põhirolli ja näitlejal oli tunne, et kogu ettevõtmisele tõmmatakse sõna otseses mõttes vesi peale. Lõpuks aga hakkas isegi päike paistma.

Lavastuse eripära seisneb ka selles, et kui publik tahab kogu aeg näha, mis toimub, peab ta kaasa liikuma.

Esimeses osas ujub tegelane üle järve. Sõltub juba iga vaataja innukusest ja soovist, kas ta otsustab kaasa ujuda või järve kaldal kõndida. Igal juhul peab publik liikuma, kui tahab etendusest osa saada.

Kokku läbib näitleja 25 kilomeetri pikkuse teekonna, mille jooksul kuuldakse väga vähe, aga väga sügavalt mõtestatud teksti.

“Piiri-pääri ... prääks-prääks ... põrutame” jaguneb kolmeks osaks: esimeses võtab tegelaskuju suhte veega, teises on mängupartner tuuleõhk, mille puudumisel võib etendus katkeda, ja kolmas osa on pühendus maale, mille jooksul püüab tegelane maad mitte puudutada, aga maa tahab teda emmata.

Olgu ka mainitud, et tegelaskuju nimi selgub näitlejale alles etendusepäeva hommikul.

Näidendi põhieesmärk on hoida inimesi kapseldumast. “Et me ise, Uus Vana Teatri tegijad, ei kapselduks oma niššteatrisse kammersaalides tohutus vaikuses sõnale keskendunud tohutu sõnumiga etendusi andes,” ütleb lavastaja ja teatri omanik Põldma.

Teisalt on mõeldud ka inimestele, kes on oma erialasse kapseldunud.

Näiteks spordikommentaatorid, kes kommenteerivad kultuurisündmust – olümpiamängude avamist – ja kelle kommentaari põhjal jääb mulje, nagu poleks rääkijal mingeid teadmisi vanakreeka kultuurist.

Kuna nii sport kui kultuur alluvad kultuuriministeeriumile, on õigustatud taotlus, et sporti kommenteerivad ja kajastavad inimesed oleksid ka muude kultuurivaldkondadega tuttavad. Sama käib ka kunstikriitikute kohta.

Kõlagu aplaus

“See, kui keegi hakkab keset etendust aplodeerima, on lavastuse orgaaniline osa,” selgitab Vahur-Paul Põldma.

Eesriide langedes on näitleja nii väsinud, et ta ei tule välja kummardama, sellepärast soovitabki teater neile, kes tahavad näitlejat tänada ja tunnustada, aplodeerida etenduse ajal.

Kontrolletendusel tegi publik seda lavastaja hinnangul väga õigel ajal. Ta lisab, et kes etendust nägi, mõistis, et midagi pole valesti.

Põldma ütleb, et kuigi Uus Vana Teatrit võidakse pidada mitteeksperimenteerivaks teatriks, siis see lavastus on eksperimentaalne igal juhul. Kuigi etenduse ajal võib juhtuda eriskummalisusi tänu füüsisekesksele mängule, on stsenaarium üsna kindel ja seda püütakse järgida.

Eksperiment on “Piiri-pääri ... prääks-prääks ... põrutame” sellepärast, et vastupidiselt tavalistele teatrietendustele ei tegele teater omapoolse promomise, reklaamimise või müümisega.

Ühtlasi tehakse katse piire segada. Neid piire, mis eksisteerivad lava ja saali, inimese, näitleja ja rolli, elu ja kunsti ning teatri ja spordi vahel.

“Piiri-pääri ... prääks-prääks ... põrutame” on Uus Vana Teatri esimene suvelavastus, mida kavatsetakse mängida ka järgnevatel suvedel.

Sellel aastal mängitakse etendust veel vaid ühel korral. Publikuks oodatakse eelkõige spordikommentaatoreid ja kunstikriitikuid, kes on olnud sunnitud töökohta vahetama, aga ka teistel aladel töötavaid inimesi, kes on liiga sügavale oma valdkonda sukeldunud.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles