Mis toimub Viljandis?

Neljapäevast pühapäevani peetakse Viljandi pärimusmuusika festivali, kuhu tulevad kokku inimesed üle Eesti.

Siin on neid, kes väisavad festivali ainult ühel päeval mõne kindla artisti pärast, ja selliseid, kes sätivad suvepuhkuse selleks ajaks, et esimesena oma folgipass välja lunastada.

Folgihing vs õllekõht

Hommikust päikeseloojanguni näeb kõikjal pikajuukselisi õrna pilguga noormehi ja maani seelikutes tüdrukuid, vööks eelmisel aastal Käsitööhoovis punutud kirju pael. Paljudel on kaasas kitarr või parmupill.

Saku telgi lähedal on rohkem “tavalisi inimesi”, kes ei luuleta sahtlisse ega taskusse, ei sõida häälega igal suvel Viljandisse ega oska krakovjakki tantsida. Nad ei käi muinasjutu- ega õpitubades, vaid on tulnud kuulama Väikeste Lõõtspillide Ühingut ja Zorbase-nimelist kreeka ansamblit.

Mida pimedamaks läheb, seda enam juuakse õlut.

Kunstihingega folgilised käivad kesköistel kontsertidel tagasihoidlikult tantsimas. Teksades või dressides BMW omanikud kannatavad paar esinejat ära ja lähevad siis kellegi tuttava juurde, kes Viljandis või selle lähistel elab, hommikut ootama. Kindlasti kutsutakse kaasa mõni ilus tüdruk, paar julgemat lähebki kaasa. Eriti lahe on nende meelest see, kui saab ka sauna minna ja pärast seda veel hästi palju õlut juua.

Miks minna sinna?

See lugu ilmub laupäeval. Kui lugeja artiklit loeb ja otsustabki Viljandisse mineku kasuks, kulub ikkagi aega planeerimisele, pakkimisele, teiste kaasa kutsumisele.

Tülikas. Sellegipoolest soovitan tulla Viljandisse, sest just pühapäev on festivali pärl.

Siis annavad välikontserte esinejad, kes muidu on mänginud ainult siseruumides, kus esitusest osa saamine on tasuline isegi festivalipassi omanikule.

Pühapäeval esinevad Untsakad, aga ka näiteks Fernando Stern Alejandro Sotoga. Stern oli eelmise aasta menukaim esineja folgil. Tema kontsertidel seisid inimesed reas nagu sprotid konservis ja leidsid ruumi jagamisel ikkagi üksmeele, et kaasa tantsida ja kuuma tšiili mehe lokke imetleda.

Briti fännidele esineb Flook, kelle puhul ei ole karta, et kontserdil igav hakkab, sest bänd esitab iiri ja inglise pärimusmuusikat hoopis teise twist’iga.

Ühes juulikuu laupäevases küsitluses küsis Virumaa Teataja inimestelt, missugustel suvekontsertidel või suvelavastustel nad on käinud. Enim saadi vastuseks, et külastatud on Smilersi ja The Suni suvetuuri ja oodatakse Meie Mehe või Anne Veski suvetuuri. Miks mitte anda teistsugust tooni oma suvele ja kuulata Viljandis Sterni ja Soto duetti, mida soovitatakse muusikagurmaanidele?

Muidugi võib lugeja praegu mõelda loo autorist kui naiivsest, kunstilembesest ja töövõõrast tüdrukust, aga mõistan, et kõigil ei ole aega või raha, et käituda impulsiivselt ja jätta peenar rohimata, vaarikad korjamata ning Viljandisse sõita.

Tean – bussipilet Rakverest Viljandisse võib maksta 120 kuni 245 krooni, lisaks tuleb osta päeva- või kontserdipilet ja muidugi ka süüa siin Viljandis olles. Sest muusika ei toida.

Üks eesti praeguse aja omanäolisemaid lavastajaid on öelnud, et loominguline inimene leiab võimaluse.

Hääletage kaaslasega Viljandisse, võtke kaasa oma lauluhääl või mõni pill ja olge tänavamuusikud!

Teil võib õnnestuda leida oma tänavanurk, kus teenite musitseerimise või näiteks muinaslugude jutustamisega natuke raha.

Neil, kel on kodus arvuti, on eriti kerge, sest Interneti-lehel www.folk.ee on võimalik jälgida esinemisi, vaadata pilte ja lugeda folgilehte.

Aga igal juhul tulge ja saage osa eesti ja teiste rahvaste pärimuskultuurist, sest, kes ei tea, kust ta tuleb ja mis tema rahva minevikus on toimunud, ei suuda pooltki nii kergesti tulla uutele ideedele, kui need, kes oskavad hinnata esivanemate pärandit.

Ja kas progressiivsus ja pidev arenemine ja muutumine ei ole mitte XXI sajandi inimese põhileib?