Liblikad on kui elavad lendlevad lilled, kes ei jäta ühtegi inimest ükskõikseks. Liblikate uurimine tekitab hasarti ja nende püüdmist saab võrrelda küttimisega, arvab liblikaspetsialist Aare Lindt.
Loodus: Liblikate püüdmine tekitab hasarti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liblikad on nagu elavad lendlevad lilled ja seostuvad inimese alateadvuses pidulikkusega, romantikaga ja hea tujuga. Haruldane ilu ja kordamatu ere värvus tõmbavad iga inimese tähelepanu. Neid imeolendeid vaadeldes ei saa jätta imestamata looduse mitmekesisuse üle.
Müütides sümboliseerib liblikas õnne ja armastust ning esineb ka inimeste soovide taevasse kandjana. Mõnel maal on tänapäevalgi levinud uskumus, et inimese hing jätab pärast surma oma keha ja muutub liblikaks. Ja nende õrnade olendite tapmine seostub raske kuriteoga.
Liblikate ladinakeelne nimetus on Lepidoptera (lepi tähendab ladina keeles soomust ja ptero tiiba). Sellise ebaromantilise nimetuse said need õrnad olendid oma tiibade ehituse tõttu. Tiibade peal on neil värvilised soomused.
Päeva- ja ööliblikad
Maailmas on üle 165 000 liblikaliigi. Liblikate tähtsad sensoorsed organid on suised ning just nende vormi järgi võib liblikaliste esindajad jagada kaheks grupiks: päeva- ja ööliblikateks. Eesti Loodusmuuseumi liblikaspetsialisti Aare Lindti sõnul on nad välimuselt väga erinevad.
“Päevaliblikad on värvilisemad, ööliblikad leebema tooniga, tundlaotsad on päevaliblikal nuiakujulised, ööliblika tundlad on aga väga erinevad – niitjad, saagjad või kamjad,” sõnas liblikaspetsialist.
Aare Lindti sõnul on Eestis pisiliblikaid ligi 1500 ja suurliblikaid umbes 970 erinevat liiki ning iga aastaga tuleb lõuna poolt paar liiki juurde. “Eestis on tavalisemad näiteks päeva-paabusilm, lapsuliblikas, koerliblikas, leinaliblikas, väike-kapsaliblikas, naeriliblikas,” loetles ta mõned.
Paljud liblikalised on võimelised ületama pikki vahemaid, mõnikord isegi mitu tuhat kilomeetrit ning suutelised lühiajaliselt lendama kiirusega u 180 km/h.
Liblikate eluiga on erinev. “Mõni elab ainult üks-kaks nädalat, mõned aga kooruvad alles juuli lõpus, talvituvad keldris või puukoore all ja siis lendavad kevadel edasi kuni juuni alguseni. Need ongi esimesed aprillikuised kollased ja kirjud liblikad,” ütles Aare Lindt.
Leiud Virumaalt
Mõned liblikad on levinud ainult teatud piirkonnas. “Lääne-Virumaalt Porkuni järve ümbrusest püüti 1970ndate aastate alguses üks Eesti haruldus – lillavööt-kirivaksik (Xanthorhoe decoloraria),” rääkis Aare Lindt, kes ise käis sel suvel Neerutis teda otsimas, kuid ei leidnud. “30 aastat tagasi leiti siis viimane isend,” järeldas liblikapüüdja.
“Aastakümneid on korduvalt käidud otsimas põhja-kannikesetäpiku (Clossiana freija) nimelist päevaliblikat, kes maikuus lendab rabades. Teda pole püütud juba üle 50 aasta, kuid 1920ndate aastate alguses oli ta Lääne-Virumaal veel tavaline,”sõnas Aare Lindt. “Liblikahuvilise paruni Huene märkmetest selgub, et Lehtse rabades võis tihti kohata mõnda põhja-kannikesetäpikut,” lisas ta.
“Lõunatuultega satub meile rändliblikaid Lõuna-Euroopast ja isegi Põhja-Aafrikast. Näiteks paarkümmend aastat tagasi püüdis nüüdseks manala teele läinud mesinik Endel Mäe Kunda lähedalt Kohalast külmapelgliku liigi oleandrisuru (Daphnis nerii), kes võis meieni jõuda just nii kaugelt,” arvas Aare Lindt.
“Lennates 1-2 kilomeetri kõrgusel satuvad nad (liblikad – toim.) sooja tsükloniga siia, õhumassi jahtudes langevad aga madalamale,” teadis liblikaspetsialist.
Liblikate püüdmist võrdles Aare Lindt küttimisega. “Tekib hasart, kui sa oled juba mõned kätte saanud ning oskad neid määrata. Mida rohkem tegeled, seda huvitavamaks läheb. See on maitseasi, tahe midagi uut avastada,” selgitas spetsialist.
Liblikahuvilistele soovitas ta võimaluse korral troopikas käia, kus on palju põnevaid liblikaliike. “Et püüda veel seda, mis on. 50 aasta pärast troopikametsa võib olla enam ei olegi,” arvas liblikaspetsialist.
Aga kui pole võimalust troopikasse minna, siis võib kutsuda õrnad olendid enda aeda. Kus võib kõige sagedamini kohata liblikaid? Lillede keskel, niitmata muru, rabade ja isegi lompide kohal.
Kui aias on eredavärvilisi lilli ja mõni veekogu, siis tõenäoliselt külastavad seda ka lendlevad lilled.
Eestis lendab vampiirliblikas
Eesti liblikafauna nimekirja lisandus 2002. aastal uus liik, kes suudab inimese verd imeda. Ängelheina-öölaseks nimetatud ööliblika ladinakeelne nimi on Calyptra thalictri, kelle levila on Kaug-Idas.
“Tema imilondi otsas on väikesed teravikud, millega ta teeb nahasse augu ja imeb verd,” selgitas Eesti Loodusmuuseumi liblikaspetsialist Aare Lindt ja lisas, et tõenäoliselt lendab ängelheina-öölane kohale vere lõhna peale, kuigi tema imilont sobib ka vee ja taimemahlade imemiseks.
Möödunud aastal käis Eestis loengut pidamas Vene liblikateadlane Vladimir Kononenko. “Tal olid kaasas pildid, kus võis näha verd imevat liblikat. Professor oli lasknud oma näpule paar auku teha,” rääkis Lindt.
Eestis on siiani püütud kümmekond ängelheina-öölast ning enamasti Lõuna-Eestist. Lindti hinnangul on ebatõenäoline, et verejanuline liblikas võiks levitada haigusi. (VT)