Purunenud unistused viisid prokuratuuri

Dilaila Nahkur-Tammiksaar.

FOTO: Meelis Meilbaum

Viru ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurörina teist ametiaega jätkav Dilaila Nahkur-Tammiksaar muretseb sagedaste politseireformide ja ülekoormuse all ägavate uurijate pärast.


Millegipärast on mul tunne, et teie lemmiklaulja on Tom Jones.

Mitte minu, pigem ema. Mina ei saanud ju endale nime panna. Eks see 1960. aastatel üks suuremaid hitte ("Dilaila" - toim.) oli.



Tavaliselt unistavad tüdrukud laulja või filminäitleja karjäärist. Kuidas sai teist prokurör?

Käisin Tallinna 22. keskkoolis, mis praegu on Westholmi gümnaasium. See asub riigiprokuratuuri vastas.



Eks me nägime Eesti NSV prokuratuuri maja ja väljuvaid ning sisenevaid vormis inimesi. Kuni keskkooli lõpuni ei saanud me aru, mis see prokuratuur on ja millega tegeleb. Kuna Balti jaam on teisel pool, siis arvasime, et need mustas vormis inimesed on Balti jaama töötajad.



Meie jaoks oli Laari tänaval asuv miilitsajaoskond palju tähtsam asutus. Miilitsavormis mehed käisid pargis ringi ja kutsusid meid korrale.



Et tegemist oli muusikakallakuga kooliga, siis enamik mu klassikaaslasi olid lauljate, näitlejate ja kultuuriinimeste peredest. Mina küll ei laula ega tantsi, olin seal koolis elukoha järgi. See seltskond ja kool olid minu jaoks hästi arendavad ja hoopis teistmoodi, kui ülejäänud elu on olnud.



Keskkoolis õppides mul õiguskaitsega tegelemiseks soovi ei olnud. Loomulikult oli ka minu unistus loominguga seotud. Tahtsin saada filmirežissööriks, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja. Tahtsin minna Moskvasse kinoinstituuti, kuid tervis ei lubanud tookord väljaspool Tallinna õppida. Seetõttu läksin seda rada pidi, mida minu ema tahtis. Ema unistas, et tema tütrest tuleb jurist. Siis ei saanud ma aru, mida nad teevad ja mis kasu Eestile toovad.



Olgem ausad - tööle ei tahtnud minna. Mõtlesin, et lähen siis õpin edasi.


Läksin alguses majandustehnikumi õigusteadust õppima. Tahtsin hirmsasti uurijaks saada, sest jätkuvalt tundsin, et see miilits on üks õige koht, kus on huvitav töö. Miilitsasse mind ei võetud. Öeldi, et meil on ainult kõrgharidusega inimesed. Siis ei jäänudki mul muud üle kui paluda, et mind prokuratuuri sekretäriks võetaks. Sealt see prokuratuuri töö alguse saigi.



See oli minu jaoks ajutine. Jätkuvalt oli plaan, et kui ülikooli lõpetan, lähen uurijaks. Aga elu kujunes nii, et prokuratuuris oli väga meeldiv kollektiiv ja väga huvitav. Seal aasta töötanud, tundus, et pigem prooviks prokuröri tööd. Kohtus käimine on huvitav. Minu esimene töökoht oli Mere rajooni prokuratuur, mis tegeleb Lasnamäega. Minu juhendaja oli ka endine vaimustav õppejõud Priit Männik, kes praegu on sisekaitseakadeemia rektor. Paaril korral käisime temaga kohtus ja pärast seda sain aru, et minu koht on prokuratuuris.



Mis teemal oli esimene kohtuistung?

Esimene istung oli 8. märtsil. Öeldi, et hästi lihtne ja ainus eestikeelne asi. Üks naine oli ebaseaduslikult tõstnud oma naabri korterist välja. Kui kohtusse läksin, oli seal paanika lahti, sest nn kerge asja süüdistatav lubas end põlema panna. Kõik võtsid asja tõsiselt, sest ta oligi end varem oma maja ees korra põlema pannud.



Kohtus jooksid kõik mööda nurgataguseid ja otsisid kanistreid. Süüdistatav oli kurnatud ja rasket elu elanud naine, kes ei olnud nõus, et tema elamisest oli tehtud ühiskorter.



Mina olen selle põlvkonna prokurör, kes lükati n-ö tanki ette, et minge ja istuge. Istusime nii tapmiste kui ka vägistamiste protsessidel. Oli väga raske, sest mu vastas olid advokaadid, kes alustasid oma juttu sellest, et on 40 aastat advokaadid olnud. Ja nii mõnigi ütles, et ei ole nii rumalat prokuröri näinud kui see tütarlaps nende vastas. See oli 1990ndate algus, kui kaadrit oli vähe.



Lisaks toredale kollektiivile puutuvad prokurörid kokku moondunud laipade, vägistatute muserdatud hingega. Kas olete pidanud oma valikut kahetsema?

Eks see võistlev menetlus ja eeluurimise juhtimine muutis paljutki. Oli aastaid, kus me uurijatega eriti kokku ei puutunud. 2004. aastast on kõik kardinaalselt muutunud ja minu meelest on see meie elukutse aina huvitavamaks ja paremaks teinud.



Raamatukogusündroom on lõppenud. Kümme aastat olin nagu raamatukoguhoidja, vaadates, et mul oleks toimikud olemas, läbi loetud ja õigesse kohta pandud. Sisulisest uurimisest ei teadnud midagi. Tähtis oli, et kas asi on paberil ilus ja kas seda saab kohtusse saata.



Sisejulgeolekuga tegelevatest ametkondadest on ilmselt kõige enam reformitud politseid. Kas olete huvi tundnud, kui suur koormus on uurijatel?

Ikka. Kogu oma karjääri olen ma näinud ainult reforme politseis. Kord konstaablid uurivad ja siis jälle ei uuri. Prokuratuur on viimane, kes sellest teada saab.



Loomulikult hoiame silma peal koormustel. Ega me muidu prefektuuri juhtkonnaga nii sageli ei kohtuks. Kui varem oli politseinike arv siin piirkonnas piisav, siis viimastel aastatel on seda vähendatud ja see teeb ka meile muret.



Mulle tundub küll, et uurijad on ülekoormatud. Seda on nende olemusest näha. Kõik peavad 20-30 asja tegema ja siis on neil kümme prokuröri seljas, igaüks nõuab oma - et on kiire ja tehtagu see ära. Siis uurijad laveerivad, kelle oma on tähtsam. Seepärast on meil ka prioriteedid seatud. Lükkad roolijoodiku tahapoole, tegeled alaealisega, siis vahialusega, siis narkodiileriga.



Samas ei jõua ma neid ära kiita. Mõnikord üritavad uurijad isegi haiguslehelt tööle tulla, et kas tahate, ma teen selle ära. Oleme üritanud ka osa toiminguid ise ära teha. Kui kannatanult on vaja kaht asja küsida, siis ei hakka sellepärast uuesti politseisse asju tagasi saatma.



Kui suur koormus võiks teie hinnangul olla ühele uurijale normaalne - et paar rasket asja ja siis ülejäänud kergemad?

Ühel uurijal ei tohiks olla käes üle 10-15 asja. Et kui inimene uksest sisse tuleb, ei hakkaks uurija mõtlema, kas ta on kaheksandast või üheksandast asjast või kas ta üldse ongi tema juurde. Siit seegi, et uurija küsib inimeselt, kes ta on, ja saab vastuseks, et ise kutsusite. Siis hakkab uurija mõtlema, miks ta kutsus.



Kas suur ülekoormus tähendab ka töö madalamat kvaliteeti?

Ka kvaliteet võib kannatada. Et ülekuulamised on lühemad ja võib-olla ei küsita kõike, mida vaja. Aga mis kindlasti kannatab, on tähtaeg. Üritad igas asjas nagu midagi teha, aga valmis ei saa midagi.



Lääne-Virumaal on olnud mitu juhtumit, mille puhul kohtumeditsiiniline ekspertiis ei ole suutnud tuvastada surma põhjust. Kui kõrgeks hindate ekspertiisi taset Eestis?

Kui võtta aluseks kohtuotsused, siis on meie ekspertiisidel hea tase. Mis puudutab roiskunud laipu, siis isegi tipptasemel ekspertiis ei suuda surma põhjuse tuvastamist sajaprotsendiliselt tagada.



Mul on olnud isegi juhtumeid, kus isik on tapmist tunnistanud, kuid kuna ükski ekspertiis seda ei kinnita, siis oleme läinud kohtusse vägivalla paragrahviga.



Võib-olla tõesti olen vaadanud liiga palju dokumentaalfilme Ameerika ühendriikide kriminalistide tööst. Aga kohtusse minnes satute silmitsi kaitsjate, vandeadvokaatidega. Kas teie hinnangul on nende tegevus suunatud sellele, et süütu inimene ei saaks karistada, või hoopis süüdlase süüst puhtakspesemisele?

Kaitsja peabki leidma süüdistuses kõik nõrgad kohad. Vaevalt on kaitsjate eesmärk musta valgeks rääkida, valetada või petta.



On olnud juhtumeid, kus inimene tunnistab end süüdi, kuid prokurör lõpetab kriminaalmenetluse ära. Inimene tunnetab, et on valesti käitunud, kuid kõik teod ei ole kuriteod, vaid võivad olla ka väärteod.



Kuidas kommenteerite advokaatide eetikakoodeksit ja mõningaid rahvusvahelisi seadussätteid, mis ütlevad, et kui süüdistatav tunnistab kaitsjale, et on tapnud inimese, kuid ei taha, et see kohtus välja tuleks, siis kaitsja ei tohi tunnistusest iitsatadagi?

Kõik on õige. Siin ei ole mitte midagi teha.



Kas Eestile oleks vaja Ameerika ühendriikides kasutatavat vandemeeste süsteemi, kus ütluste muutmine, ütlustest loobumine ja muud trikid tooksid vältimatult süüdimõistva otsuse?

Ma ei usu, et nii väikses õigusruumis, nagu on meil, see vandemeeste kohtusüsteem midagi kvaliteedi osas parandaks. Meil on suhteliselt kulukas kohtusüsteem - võimalus läbida kolm astet. See on küll kulukas, kuid tagab õiged lahendid.



Mul ei ole tulnud kordagi pettuda riigikohtu lahendites. Ja üritan kõik keerulised küsimused Tartuni tõugata, et meil oleks lahend olemas, mida saame siin iga päev rakendada.



Et ressurssi kokku hoida, armastab prokuratuur lühimenetlusi, kus kolmandik karistusest automaatselt ära langeb. Ütleksin, et karistusest on tehtud mingi kauplemisobjekt.

Jah, eks ta mõningal määral on. Aga ega kannatanu ei ole reeglina karistusest huvitatud, vaid tahab, et kahju oleks hüvitatud. Et otsus tuleks kiiresti.



Pigem küsivad kannatanud üldmenetluse puhul, kas ei saaks kuidagi kiiremini. Ja meil on piinlik selgitada, et läheb veel aasta või kaks. Ja võib-olla mõistetakse kohtualune hoopis õigeks ja nad ei saa üldse midagi.



Inimestele on tähtis ka lahendi saamine - et see just oligi pahategija. Tahavad teda näha.



Siia tulles üllatasid mind ja tekitasid isegi teatavat šokki pikad menetlustähtajad. Nelja aasta möödudes tuli alles kutse kohtusse. Me otsisime maja pealt prokuröri, et kes asja on üldse kohtusse saatnud.



Palun pange end korraks Aaspere postkontoritöötaja nahka. Teda on püstoliga sihitud. Ta ei teadnud tookord, et see on õhupüstol, ja tundis tõsist surmahirmu. Natukese aja pärast kuuleb, et sihtija on vanglast enne tähtaega vabastatud. Mis tunne võib tal olla?

Ta peaks olema õnnelik. Isik sai karistada. Ta pandi vangi. Need noormehed olid varem karistamata. Palju meil pannakse vanglasse inimesi, kes on varem karistamata? Ainult tapjaid, mõnikord röövleid.



Vanglas on neid, kes hästi käituvad, niivõrd vähe. Enne tähtaega vabanemisi on väga vähe. Selles suhtes ma ei näe, et kannatanu peaks kuidagi pettunud olema või ennast halvasti tundma.



Mida olete tundnud, kui kolm päeva olete haigena toas istunud? Tahaks juba välja, inimesi näha. Aga arst ei luba. Vanglas istudes on kogu aeg kuus inimest ümberringi. Kogu aeg ühed ja samad. Ega muidu vangid ei unista oma Murru vanglast.



Riik on andnud selge suunise - politseinikud sundpuhkusele ja võimalikult vähe vanglakaristuse määramist kurjategijatele.

Oleme kuulnud, et osa politseinikke peavad sundpuhkusele minema. Samas kinnitatatakse, et allesjäänud teevad vajaliku töö ära.



Meie lähtume, ja kohus lähtub, oma otsuste tegemisel seadustest. Kuigi, jah, olen kuulnud, et kaitsjad lehvitavad justiitsministri suunisega ja nõuavad, et vanglakaristus asendataks tingimisi karistusega.



Ida-Virumaal puutuvad prokurörid kokku ka organiseeritud kuritegevusega. Kas olete pidanud tundma oma töös hirmu, on teid ähvardatud, või vastupidi - meelehead pakutud?

Ei ole ähvardatud, ei ole pakutud.



Minu vastuvõtul on käinud nii Vassili Satšuk kui teised "prominendid", kes leiavad, et neid uurimisasutuses taga kiusatakse. Nad on jätnud päris tagasihoidliku ja normaalse inimese mulje.



Alguses, kui siia tulin, mõtlesin küll, et see on karm piirkond ja kes teab, mis siin toimuma hakkab. Linn ise näeb suhteliselt jube välja.



Olen kuulnud kolleegidelt - kui me nüüd oleme hakanud eriti tõhusalt vara konfiskeerima -, et vanglast on hakanud jutte tulema, kuidas üks või teine sajatab, et küll ma prokurörile veel näitan, võttis mu auto ära. Selliseid signaale on küll juba.



Võib-olla on see esimene rusikaga vehkimise reaktsioon. Aga kes teab. Igaks juhuks oleme need ähvardajad fikseerinud. Et kui peaks ennetähtaegse vabanemise teema tulema päevakorda, siis tuletame meelde.



Või kui midagi juhtub.

Jah, siis on ka teada.



Kuidas puhkate, mida vabal ajal teete?

Minu jaoks on kõige parem puhkus see, et olen lihtsalt kodus ja ei tee mitte midagi. Aga kuna minu abikaasa armastab rännata, siis pikemad puhkused oleme reisinud.


Lühematel puhkustel külastan sõpru, sugulasi ja tuttavaid - et oma lubadusi täita.


Tagasi üles