Kuigi Narvas elab eestlasi vaid mõni protsent ning suhtlemisel kasutatakse valdavalt vene keelt, ei vasta siiski päris tõele arvamus, nagu jääks seal riigikeelega hätta. Võib öelda, et saia saab ostetud, kuid selle peale määrde ostmisega võib tekkida raskusi.
Tallinna-Narva maantee järgib mustrit Lasnamäe – kaunis loodus – Sillamäe – imeline merevaade – Narva. Ses mõttes, et kõigis kolmes asulas tervitavad sissesõitjat kõigepealt kõrged, ilmetud ja kõledad nõukaaegsed korrusmajad, mis mõjuvad maanteeäärse metsa ja pankrannikuga võrreldes terava kontrastina.
Tõsi, vähemalt neljapäeval tuli meie Ida-Virumaale jõudes päike välja ning tagasiteel pealinna kadus see umbes samas paigas pilvemüüri taha. Kokkusattumus, ma loodan. Põrutasime Narva, et proovida, kui võimalik on seal ainult riigikeeles suheldes hakkama saada.
Miks? Sest valmimas on Ida-Virumaa tegevuskava, mis pajatab keelekümblusest ja integreerimisest. Alles oli ka emakeelepäev. Ja üldse levib müüt, et eesti keeles rääkides pidi seal peksa saama. Heal juhul.
Millest peaks alustama? Venelaste ülevalitsuse juttudest hirmutatud eestlane võib esimese reaktsioonina tahta «Eestisse tagasi» põgeneda. Selleks sobib kas rongi- või bussijaam. Esimene avatakse paariks tunniks alles kella neljast päeval, mistõttu valime viimase.
«Kas oskate öelda, kuhu poole jääb bussijaam?» pärin punase jopega tädilt, kes mulle Puškini tänava laternate all esimesena vastu tuleb. Ega ei oska küll.
«Po russkii,» ütleb ta ning seletab vene keeles sõbralikult, et ta ei mõista üldse eesti keelt. Isegi kui kasutan sõna «autobuss», jääb ta nõutuks. Mis siis ikka, jätan ta rahule.
Teen proovi kahe naisterahvaga. Nemad tunnevad ära sõna «buss» ning selgitavad vene keeles. Saan neist küll aru, aga mängin mõistmatut idiooti. See kukub üllatavalt loomulikult välja. Naised annavad armu ning näitavad käega bussijaama suunas.
«Otse edasi ja vasakule. Viissada meetrit,» ütleb üks seejärel selges eesti keeles.
«Viis minutit,» lisab teine. Kena, suund on käes. Kontrollin öeldut veel kahest R-kioskist, kus sõbralikud venelastest müüjatädid üritavad püüdlikult eestikeelseid sõnu ritta seada. Asun teele.
«Pažalusta,» sõnab viisakas naisterahvas bussijaama infoletis.
«Millal läheb järgmine buss Pärnusse?» pärin.
«Kolmteist nelikümmend viis. Piletid on bussiga,» vastab ta tugeva aktsendiga. Kõik on selge, ent Pärnusse ma ei lähe.
Teadupärast pole Narva ajalooliselt vene enamusega. Tühjaks evakueeritud linna pommitasid Nõukogude väed Teise maailmasõja ajal sodiks. Vanalinna varemed säilisid kuni viiekümnendateni, mil otsustati neid mitte taastada, vaid õhiti, et teha ruumi korrusmajadele. Endisi narvakaid linna tagasi ei lubatud ja see asustati migrantidega.
Siiski ehitati üles raekoda ning säilis 13. sajandil taanlaste ehitatud unikaalne linnus. Kui see vähene ajalooilu südant soojendab, võiks ju pikemale kiskuvast külastusest kodustele kirja teel teada anda või postkaardi saata.
«Kus asub postkontor?» küsin möödujailt.
«Potšta? Tam potšta,» seletab sinises jopes pensionär. Saab minust aru küll, ent seda, kustkaudu ja milliste majade vahelt lõigates sinna saab, selgitab vene keeles. Umbkeelse eestlasena jääksin siiski hätta.
Väikese poisslapsega jalutav noor ema on samuti abivalmis. Selgitab lahkelt vene keeles, kuid nähes mu arusaamatust väljendavat pilku, tirib küsija sõbralikult tänava äärde. Näitab näpuga suuna kätte ja ütleb, ise oma eestikeelsete sõnade üle itsitades: «Tri minut, kolm minutit!»
Leian tee. Tahan osta marki ja ümbrikku. Naine teisel pool letti näeb tõsist vaeva, et eesti keeles selgitada, miks saadud ümbrikule pole vaja marki peale osta. Ka ülejäänud inimesed on väga sõbralikud ja abivalmis, pakkudes klienditeenindajale sobivaid eestikeelseid fraase, kuni ühe hetkeni.
Kui koos fotograafiga inimeste juurde astume, et küsida, kui palju ja kus Narvas üldse eesti keelt peaks vaja minema, muutub õhkkond jäiseks. Ajakirjaniku jaoks pole aega kellelgi ning mitte keegi ei tunnista, et nad meist üldse aru saaksid.
«Nicht verstehen (ei saa aru – toim),» ütleb vanem meesterahvas ja kukub seletama, et ta ei räägi sõnagi eesti keelt ega peagi rääkima. «Narvas elab kõigest kolm protsenti eestlasi. Kellega siin eesti keeles rääkida? Pole kellegagi harjutada.»
Terve päeva särab taevas päike ning inimesed on heatujulised. Tuleb tunnistada, et kuigi riigikeelega võib Narvas olla pisut raske toime tulla, siis päris hätta eesti keelega ei jää. Eesti keeles rääkimise eest keegi meile kallale ei kippunud ning politsei ja haigla keeleoskus jäi seetõttu proovimata. Kui Narvast lahkuma hakkame, tutvustab linna piiril asuva bensiinijaama müüja püüdlikult, vaheldumisi eesti ja vene keeles, milliseid saiakesi nad pakuvad, ning soovib selges eesti keeles head teed.