Arutelu: Miks tõsta pensioniiga?

Foto: Corbis/Scanpix

Tõnis Kõiv
Riigikogu liige, reformierakond

Aastaks 2027 on pensioniiga vaja tõsta 65. eluaastani, et tulevikus ei peaks pensione vähendama, tõstma sotsiaalmaksu ega mitu korda kasvatama sisserännet Eestimaale.

Pensioniea tõstmine kaitseb pensionäre ja pensione. Pensioniea tõstmiseta peaks hakkama pensione vähendama, sest nende maksmiseks pole raha. Pensioniea tõstmine 2 aasta võrra võimaldab pärast 2026. aastat maksta 5-10% suuremat keskmist vanaduspensioni.

Reformierakond on seisukohal, et pensione ei tohi vähendada ei täna ega tulevikus. Need peavad suurenema koos majanduskasvuga. Kui jätta pensioniea tõus ära, langeb tänane 42% keskmisest palgast moodustuv vanaduspension järgmise 15 aasta jooksul 32%-ni keskmisest palgast. Me ei ole sellega nõus.

Reformierakond on seisukohal, et sotsiaalmaksu ei saa tõsta, sest tööjõumaksud on Eestis isegi kõrged. Need takistavad uute töökohtade teket ja ei aita kaasa tööpuuduse vähenemisele. Pigem tuleks kehtestada sotsiaalmaksu ülempiir, et motiveerida kõrgelt tasustatud töökohtade loomist ja sellega kaasnevate muudegi töökohtade teket. Nõnda kasvaks sotsiaalmaksu laekumine, millest omakorda saab maksta suuremat pensioni.

Reformierakond ei toeta sisserändajate arvu mitmekordset suurendamist. Just selleni jõuaksime, kui inimesed lahkuksid endiselt tööturult praeguses pensionieas. Täna kehtib sisserände piirmäär 0,1% elanikkonnast ehk 1340 inimest aastas.

Üldise pensioniea tõusu ärajätmisel tuleks sisserännet suurendada 15 000-20 000 inimeseni aastas, sest tööjõust tuleks puudu. See oleks aga Eesti ühiskonna jaoks liig. Me ei vaja teist Lasnamäed.

Kellele on pensioniea tõus kasulik? Kõige suuremad kasusaajad on tänased pensionärid, sest nende pension tulevikus kasvab. Samuti võidavad eelnõust 56aastased ja vanemad inimesed, sest nemad saavad pen­sionile praeguste reeglite järgi, aga neile on garanteeritud kõrgem pension tulevikus.

Inimesed vanuses 50-56 eluaastat peavad mõne kuu võrra hiljem pensionile minema, sõltuvalt täpsest sünniaastast.

Noorematel kui 50aastased tuleb kaks aastat kauem töötada. Muudatus on pikalt ette teada ning on võimalik pensionileminekuks varakult plaane teha. Lõppude lõpuks on tänane Eesti pensionisüsteem üles ehitatud ju kolme samba põhimõttel: I sammas on riiklik pension, II sammas on riigi ja töötaja ühine kogumispension ja III sammas inimese enda vabatahtlik tulumaksuvaba kogumispension.

Seega on inimesel endal märkimisväärne roll oma pensionipõlve planeerimisel ja otsuste langetamisel.

Pikemas perspektiivis kahaneb tööealiste elanike arv praeguselt neljalt töötegijalt iga 65aastase inimese kohta kolmeni aastaks 2030 ja lausa 1,8-ni aastaks 2050. Kõige rohkem peaks oma pensioni pärast muretsema 25aastane inimene. Kui tema saab 65 ja läheb pensionile, siis on temale pensioni väljateenivaid tööealisi ainult 1,8 tänase nelja asemel.

Keskmise oodatava eluea kohta on kõige värskemad andmed 2008. aastast, naistel 79,23, meestel 68,59 ja keskmine 74,06 aastat. Tasapisi paraneb üldine elukvaliteet, millega käib käsikäes oodatava eluea kasv.

Seega võib üsna kindel olla, et kui pensionilemineku aeg lõpuks paar aastat kasvab, on keskmine eluiga oluliselt pikem ning pensionäripõlve saab tegelikult nautida tänasest kauem. Oma elukvaliteedi parandamiseks pensionärina saame pensionikindlustust tehes, tervislikult toitudes ning mõõdukalt liikudes juba praegu palju ära teha.

Toomas Varek
Riigikogu liige, keskerakond

Usun, et meil ei ole mitte kellelgi midagi selle vastu, kui inimesed Eestimaal püsiksid igavesti noored. Näib, et meie valitsusliit töötabki sellel optimistlikul kursil, ega muidu ei tahetaks eestimaalaste noorust pikendada 65. eluaastani.

Polekski midagi hullu lahti, kui meie rahvas oleks terve ja õnnelik, oleks töötanud aastakümneid heaoluühiskonnas, kogunud endale tööaastatega paraja kapitali ja pühendaks oma vanaduspõlve - isegi kui see langeb 70ndale- 80ndale eluaastale - reisimisele ja pensionäri elu nautimisele, nagu näeme seda eakate maailmarändurite-turistide pealt Eestis ja mujal maailmas.

Aga meie inimeste tervena töötatud aastate hulk jääb naistel 53 aasta kanti ja meestel koguni alla 50 aasta. Euroopa Liidus on see näitaja 60, mõnes riigis isegi 70 tervena elatud-töötatud aastat. Ka meie pensionide suurus ei ole võrreldav heaoluühiskondades makstavate pensionidega.

Ma ei ütleks ühtegi halba sõna, kui looksime inimestele erinevaid pensionile mineku võimalusi – see tähendab, pensioniiga Eestis võiks olla diferentseeritud. Kes suudab, käigu kauem tööl. Aga kes ei saa, siis temal peaks olema viisakas võimalus taanduda.

Riikliku pensionikindlustuse seaduse eelnõu väljatöötajad seovad vajaduse pensioniiga tõsta sellega, et meil on vähe noori ja nende suhe vanemasse põlvkonda langeb eeloleval kümnendil veelgi. Kas tõesti saame Eesti demograafilistest probleemidest jagu, kui tõstame pensioniiga? Või tekitame hoopis uusi probleeme?

Näiteks me ei panusta ju enam peaaegu üldse noortesse, viitaksin ohtlikult kõrgele noorema põlve väljarändele, vigadele meie haridussüsteemis ning peaaegu olematule regionaalpoliitikale.

See kõik, kuidas noor inimene suudab ennast Eestis realiseerida - saada haridus, luua pere, maksta makse, ülal pidada eelnevat põlvkonda ning omada lisaks isiklikke pensionisambaid - mõjutab ka pensioniiga.

Juba praegu siirduvad paljud meestest ja hulk naisi pensionile tegelikust pensionieast varem. Eelpensionäre - neid, kes ei pea pensionieani vastu, oli 2008. aastal 14 700.

Arvan, selle asemel, et lükata pensioniiga 63-lt 65-le, peaksime vaatama, kuidas teha nii, et meie, eestlased, ei sureks heaoluriikide kodanikest 20 aastat varem. Ja kuidas teha nii, et rohkem lapsi sünniks – emapalk, nagu näha, asja ei lahenda.

Peaksime läbimõeldud sotsiaalpoliitikaga tõstma tasapisi meie rahva eluiga, looma noortele peredele soodsamat elukeskkonda.Selle seaduse poolt hääletajad lähevad kergema vastupanu teed, mis tegelikult töötab eestluse elujõu vastu.

Parem täna hoolida rohkem noorest põlvkonnast, nii et meil jätkuks ka tulevikus maksumaksjaid, selmet homme raukadena edasi töötades oodata arvuti kaudu oma laste ja lastelaste kirju arenenud riikidest.

Heljo Pikhof
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, SDE

Enne veel, kui hakata pensioniea uut piiri maha märkima, tuleb lahendada hulk probleeme, mis juba praegu õõnestavad riik­liku pensionikindlustuse seaduse mõtet. Väl­ja tuleb töötada tööpensionide süsteem, mil­lest hüvitatakse soodustingimustel pensionile jäänud inimeste pension; kehtestada töö­õnnetus- ja kutsehaiguskindlustus; läbi mõel­da, kuidas kompenseerida pensionipõl­ves lastekasvatamisele läinud aega.

1994. aastast peale on vanaduspensioni­iga meil järk-järgult tõusnud: meestel kolme, naistel kuue aasta võrra. (Viimane tõuseb veel kaks aastat, nõnda et aastaks 2016 tekib vanaduspensioni õigus nii meestel kui naistel 63aastaselt.)

Rööbiti pensioniea tõusuga on aga jõudsalt kasvanud töövõimetuspensioni saajate arv, eriti pensionieelses vanuses, nii on töövõimetute naiste osakaal vanuses 55–59 tõusnud kahekordseks.

Samuti on laienenud erandid – eel-, soodus- ja eripensionid – ning kasvanud nende saajate hulk. Seega on pensionile siirdumine enne pensioniiga meil reegel, mitte aga erand.

Seega on seadusjärgne vanaduspensioniiga juba praegu pelgalt vormiline näitaja, sest pensionile jäädakse keskmiselt ligi kolm aastat sellest varem.

Pensioniea tõusuga on küll vähenenud vanaduspensionäride arv, kasvanud on aga n-ö noorte pensionäride arvukus. Kuid kui rahvastik vananeb, peab tõusma tegelik pensionile siirdumise vanus – teisiti pole prognoosidel, arvutustel, seadustel ja muidu poliitilistel mängudel mingit mõtet.
Et loomult tööusku eesti inimene jõuaks töiselt ka 63. eluaasta piirini, nagu kehtiv seadus ette näeb, peavad olema täidetud kolm tingimust. Inimene peab jaksama tööd teha ehk paranema peab elanikkonna tervis.

Ta peab saama tööd teha ehk ühiskond peab vanemaealiste tööd väärtustama. Mis aga peatähtis – inimene peab ise tahtma tööd teha ehk pidama seda heaks, mitte aga seadusega pealesunnitud orjuseks.

Võib-olla ei olegi meil vaja ühte jäika tär­minit, et pensioniiga algab täpselt 63- või siis 65-aastaselt? Piirid võib ka avaramaks jätta. Praegugi võib vanaduspensioni saamist edasi lükata, võites pisut pensioni suuruses, või ka valida ennetähtaegse pen­sioni, ehkki see jätab vanaduspõlve sissetulekugi kasinamaks.

Nii mõnigi lähiriik – Soome, Rootsi, aga ka Läti ja Poola – on suundumas veelgi suurema paindlikkuse poole: inimene ise otsustab, millal ta ühes kindlas ajavahemikus, ütleme 60ndast kuni 65nda eluaastani, tahab pensionile jääda. See laseb tal arvesse võtta nii tervist kui tööd ja tulu.

Suurema valikuvabadusega kaasneb mõistagi suurem vastutus – varasem pensionile minek tähendab väiksemat, hilisem aga suuremat pensioni. Lepitakse kokku, et eluea pikenedes tuleb ka kauem töötada. See on vajalik rahvastiku vananedes, samas aga annab tööeas põlvkonnale teadmise, et nende vanaduspuhkus ei jää praeguste pensionäride omast lühemaks.