Kommentaar: Kirjasõna pakub parimat

Virumaal on kaks kohapealset hoolega hoitud loorberipuud pillanud igakevadised pärjad kirjarahva pähe. Väärilised teosed ja nende loojad on astunud ausärasse ning saanud selle kõrvale ka maisemat ehk krabisevat tunnustust.

Virumaa kirjandusauhinna pälvinud Wimberg elik Jaak Urmet andis nii auhinnatud “Lipamäest” kui ka iseendast aru Rakvere kirjandusklubilastele ning vinnilastel oli rõõm austada maiselt ebamaist Doris Karevat, Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna tänavust laureaati.

Kui Virumaa kirjandusauhinnaga on asjad selged, sest lähtuvalt statuudist on kriteeriumideks ajalugu ja väärtkirjandusse kuulumine, siis Vildega on asjad pisut hämarapärasemad.

Kunagiste pärjatute Hando Runneli ja Lehte Hainsalu kaasamõtlemisel laiendati statuuti seniselt maa-ainelisuselt üldisemale ja ebamäärasemale vildelikkusele. Võttes vildelikkusena arvesse kirjaniku loomelaadi ja käsitlusviisi, saaks nominentidena vaadeldavate kirjandusteoste nimekiri kindlasti teistsugune kui kohaldades võrdlusaluseks Vilde kohta tollases kirjanduspildis ja selle arengus.

Esmapilgul on raske leida ühist nimetajat Eduard Vildele ja Doris Karevale, samavõrd keerukas on tabada seost kolme viimase laureaadi Nasta Pino romaani “Vaikne on”, Mart Kivastiku jutustuse “Hinged lähevad” ja Doris Kareva luulekogu “Mandragora” vahel. Pikem mõtleminegi viib neid kokku vaid kujutluse traagelniite pidi.

Ent küllap on otsustav üks ühine punkt: need teosed pakuvad parimat, milleks on seatud kirjasõna - samavõrd lugemisrõõmu kui Eduard Vilde teosed tema kaasaegseile ja järelpõlvedele. Avardades eesti kirjandust suurema või väiksema tunnetusühiku võrra.