Üks noor perekond metsa sees, kes on oma elu ja valikutega rahul. Suisa õnnelik. Üks talupere, kes traditsioonilises mõttes talu ei pea, kuid naudib maaelu oma privaatsuse, vabaduse ja võimalustega.
Armastus elu vastu maal ei ole noortes kuhugi kadunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piisavalt sügaval metsa sees, kus naabertalu silma ei hakka ning maanteemelu ammugi kõrvu ei kosta, on rootsipunasega võõbatud puumaja. Niidetud muru ja vanade õunapuude vahele on perenaine teinud peenrad, kasvuhoonedki ei puudu.
Õuel laiutab pikk laut, mille seinale kellegi käsi on kirjutanud Loomade farm, aga juba ammu ei resideeru seal ükski sarvekandja ega piimaandja. Ainukesteks loomadeks on ilmatu suur, võõraste peale tõsiselt häält tõstev kaukaaslane ning parasjagu mööda õue hiiliv omapärast tumedat karva kõuts.
Need valdused on koduks Tiina ja Johannes Nirgile ning nende kohe-kohe aastaseks saavale pojale Andresele. Mõlemad noored on pärit Lähtse külast.
Kui nelja aasta eest abielluti, asuti elama Johannese sünnikoju, mille ta vanaisa kunagi ostnud oli.
Ajad, mil loomakarjad kopleid täitsid ning kümnete ja kümnete vagude kaupa kartuleid maha pandi, on selle talu jaoks möödas. Peremehe kogemuse põhjal ei ole sel lihtsalt mõtet ning seitsme aasta eest müüs ta viimased lehmad ning enamiku talutehnikast maha.
Kahel lehmal pole mõtet
Johannese ülikoolipõlv sattus aega, mil Eestis propageeriti talude tegemist. Nii õppiski noormees paar aastat EPA-s zootehnikat, kuni mõistis, et sel alal ei ole tulevikku - majandid kadusid ning ühes nendega ka väljund zootehnikute jaoks.
Edasise studeerimise asemel läks ta hoopis mõneks aastaks Rootsi talupraktikale, kus nägi oma silmaga ära suuna: väikestel kümne lehmaga taludel pole ilma riigi doteeringuta mingit perspektiivi.
Ei Johannes ega Tiina suuda kuidagi ette kujutada, et peaksid linnas elama.
Rakvere kutsekoolis talundust õppinud Tiina mõtles juba ammu enda jaoks selgeks, et tahab jääda maale, kus oma maja ja aed, mitte kitsas linnakorter, ka ei ole maal kunagi põhjust igavust tunda.
Maal on elu rahulik. Kui põhivajadused - toit, riie, katus pea kohal - on kaetud, siis ei ole häda midagi, teab Johannes ning lisab, et maal ei sure inimesed prügikastide juures.
Kuidas elada, et olla õnnelik
Poissmehepõlves õnnestus Johannesel tervelt kolm nädalat veeta nii, et ei puutunud ühegi inimesega kokku.
Maal on privaatsus suurem - kui tahan üksi olla, siis ma seda ka saan, linnas ei oleks see võimalik, teab külamees ja tõdeb, et riigi poolt ja meedias propageeritud jõukus ning mammonakultus mõjuvad inimeste hingele, tegelikult ei ole ju vaja võlgu elada ega tahta seda, mida niikuinii ei saa.
Ka koolis ei õpetata, kuidas elada, et olla õnnelik, räägib Johannes. Abikaasa Tiina arvab enda kogemuse põhjal, et kui inimene oskab rahul olla sellega, mis tal on, siis ta ongi õnnelik.
Milline on Nirgi-pere elu kümne aasta pärast, ei oska pereisa Johannes arvata.
Kümme aastat tagasi ei mõelnud ma selle peale, et minust saab metsamees, kellamees, surnuaiavaht, volikogu liige, metsandusega tegelev FIE ja lapsepuhkusel olev isa, seletab Johannes. Elu läheb, nagu ta läheb, vähemalt Johannese meelest.